Zirulnikud

Zirulnik (vene keeles tsirjulnik) tähendab habemeajajat.
Tsõrjulnik (1703. aastal ka tsiriljuk) tähendas algselt kirurgi ja tuleneb ladinakeelsest chirurgus´est, mis on poola keele vahendusel (cyrulik) tundmatuseni moondudes jõudnud vene keelde.

Ilmselt ilmusid esimesed zirulnikud (selline kirjapilt on kasutusel arhivaalides) Tallinna  siiski juba 1720.- 30. aastatel. 1803. aastal oli Tallinnas (eeslinnades)  6 majaomanikust zirulnikut:

Grigori Kirnanov

Michaila Seelin — 2 maja Tatari tänaval (50 ja 25)

Mitri Fedorow

Iwan Michailov,  majaomanik aadressil Liivalaia tn 10

Michail Schirnikow, majaomanik aadressil Drevingi 8

Iwan  Fedorow,  pidas kõrtsi Vana-Kalamaja 35 ja omas Kalamajas ka aiaplatsi

Gerafei  Senitzini lesk, maja Väike-Kompassi 4 

Seda suhteliselt olulist infot ei tohiks siinkohal tähelepanuta jätta. Kindlasti oli venelastest habemeajajaid  rohkem, kuid kõik neist polnud majaomanikud. Pole selge, kas siin saab otseselt rääkidagi konkurentsist linna parukameistritega, kuigi mõlemad tegid ilmselt nii juuksuri kui ka habemeajamistööd.  Linna parukameistrid (ja frisöörid) teenindasid linnakodanikke, kes olid peamiselt sakslased. Lihtrahvast eeslinlased kasutasid ilmselt vaid zirulniku teenuseid.

 1785. aastal tsaari Venemaal välja antud uus käsitöökorraldus kehtestati koheselt ka Eestis. See kaotas saksa tsunftinduse monopoli Tallinnas. Nüüd oli igal käsitöölisel õigus iseseisvalt oma alal tegutseda. Õpipoiste ja sellide pidamise õigus jäi endiselt vaid tsunftimeistritele. Mõistagi jätkusid vastuolud tsunftimeistrite ja väljaspool tsunfti töötavate käsitööliste vahel. Järjest positiivsema suuna võttis majandusareng viimaste jaoks. Lisaks eraettevõtlust lubavale käsitöökorraldusele likvideeriti ametlikult tsunftimeistrite senine keskus, Kanuti gild. Kuigi vahepeal andis ebastabiilne võimuvõitlus ohjad taas tsunftimeistrite kätte, jäi nende rõõm üürikeseks. Endine ülemvõim oli käest lastud. Linnaelanikkonna arvu suurenedes tuli järjest juurde tsunftiväliseid käsitöömeistreid. Huvitav, et asehalduskorra ajal 1786-1796, kui kodanikeks oli võimalik saada ka venelastel ja eestlastel, ei leia me nende hulgas ühtegi  zirulnikut. See ei pea tähendama et sellised ametimehed ilmusid Tallinna alles peale  1796. aastat (1803. aastaks). Ilmselt oli nende ühiskondlik positsioon linna valitsevate sakslaste silmis suhteliselt madal, mis ei takista neil siiski suhtelist jõukust saavutamast – majad, aiad, kõrts eeslinnades.

Tsunftikäsitöö traditsioon hakkas hääbuma, tasahilju oli võetud suund eraettevõtlusele, juba ka manufaktuuride ja väiketööstuse arengule. Tsunftiõigus kaotati lõplikult 1866. aastal, mil Venemaa käsitööseadust laiendati ka Balti kubermangudesse. Osad käsitöömeistrid jäid ajaratta kodaraisse, teised aga tõusid esile. Linnaseaduse rakendamisega 70ndate lõpul kaotasid tsunftide esindajad oma senise positsiooni ka Tallinna omavalitsuses. Peale tsunftisunduse kadumist võisid kõik käsitöömeistrid oma alal vabalt tegutseda. Osad tsunftid likvideeriti, mõned hakkasid tegutsema kutseühingute nime all. Loodi ka uusi, ajanõudega sammupidavaid ametiorganisatsioone. 19. sajandi lõpul töötas suur osa Tallinna käsitöölisi tsunftiväliselt.

1894. aastal töötas Eestimaa Kubermangu Valitsus välja projekti käsitööliste tsunftides tekinud kaose päästmiseks. Neis rikutavat juba pikka aega distsipliini. Eriti puudutanud see selle ja õpipoisse, kes rikkusid lepinguid ja lahkusid meistrite juurest, et alustada iseseisvat tööd. Etteheiteid oli ka töökvaliteedi languse kohta.

Peale tsunftikorra kaotamist suurenes käsitööliste arv jõudsalt. Nüüdsest võisid legaalselt töötada ka endised “tsunftijänesed” ehk ametimehed, kes polnud ühegi tsunfti liikmed. Endiselt tegutses edasi ka tsunftikäsitööndus, mille juurde loodi veel 19. sajandi lõpul mõned uued tsunftid. Nii asutati 1890ndatel nn. puhastusteenuseid pakkuvate ametite nimistusse lisaks korstnapühkijatele ka juuksurite kutseühing. Nimetatud kutseühing asutati linnavalitsuse loal Kanuti gildi juurde.

Paljud ametid, mida olid varem vaid mehed pidanud, osutusid nüüdsest sobivaks ka naisterahvaste jaoks. Nii laienes naiste kutsealade ring. Varem naistele sündsaks peetud ametitele (nt. õmblemine, tikkimine jms.) lisandusid nüüd ka habemeajamine ja juukselõikus. 1871 aastal töötas Tallinnas juba kaks naisjuuksurit.

 Agnes Neimar


Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s