Vesilainete aeg

Marcel Wave tegemise õpetus

Marcel Wave tegemise õpetus

Kätlin Leokin

Foto: erakogu

Kui tehtaks 20. sajandi kõige stiilsema soengumoe valimine, saavutaks suure ülekaaluga esikoha vesilaine.

Vesilaine on soengustiil, mis sai populaarseks eeskätt lääne kultuuriruumis 1920.–1930. aastatel. Pikad juuksed asendusid lühikestega, kuid paljudele naistele ei meeldinud sirge poisipea.

Vesilained seevastu pakkusid alternatiivi naistele, kellele meeldis kurvikam ja naiselikum stiil. Mood on hooajaline, kuid stiil seevastu ajatu, ja vesilained kuuluvad igal juhul viimase hulka.

Siinkirjutaja käest on väga palju vesilainete kohta küsitud, saagu seega alljärgnevast kõige põhjalikum eestikeelne teejuht vesilaine salapärasesse loosse.

Ja kes teab – võibolla saab nii mõnigi naine tulevaks pidudehooajaks soengu tegemiseks just siit inspiratsiooni.

Poisipeaga femme fatale

Moe ja stiili puhul on oluline mõista kogu tervikut pealaest jalatallani koos seda mõjutanud ühiskondlik-poliitilise taustaga. Naised ei oleks mitte kunagi loobunud pikkadest juustest, kui ühiskonnas ei oleks toimunud murrangulisi sündmusi, mis omakorda viisid naised vaimse iseseisvuse ja majandusliku sõltumatuseni. 1920.–1930. aastatel kandis naiste uus elustiil nimetust Flapper Look, mille võiks eesti keelde tõlkida kui Femme fatale elustiil.

Mõiste kerkis esile sõjajärgses Suurbritannias, tähistades lennuvõimelist linnupoega, kes lehvitab lendama õppimiseks oma tiibu. Femme fatale’id olid noored lõbutseda armastavad naised. Selle välimuse võtmesõnaks oli poisipea, mis oli lõigatud lõuani või isegi lühemaks. Mõned kandsid juukseid sirgete ja siledatena, teised lisasid lokke ja laineid.

Soengut kaunistati barettide, peapaelte ja juuksenõeltega, õhtul välja minnes lisati ka pärleid ja sulgi. Pärast I maailmasõda saadi aru kui habras on elu, ja seega nauditi iga hetke ja vastandati ennast traditsioonilise välimusega naise kuvandile – lokaalid, džäss, suitsusilmad, punane huulepulk, alkohol, sigaretid, juhuslikud meestuttavad jms käisid hetkes elamisega igati kaasas. Nagu sellest veel vähe oleks, visati nurka ka sajandeid naise keha ahistanud korsett.

Selle asemele võetud paljastavad kleidikesed eksponeerisid paljaid käsivarsi ja sääri. Paljud tüdrukud šokeerisid oma vanemaid veel sellega, et suudlesid noormehi, kellega ei olnud mingit plaani abielluda.

Ja loomulikult see mässumeelne poisipea! Mehed ja konservatiivsed naised olid uue elustiili ja soengumoe suured kriitikud. Peamiselt kaeveldi selle üle, et naised üritavad olla nagu mehed ja neil soovitati tungivalt oma traditsioonilist rolli ühes pikkade juustega hoida.

Preestrid pidasid naiste poisipea vastaseid jutlusi, mõned koolid keelasid tüdrukutel lühikesed juuksed ja pakkusid naissoost õpetajatele uue moega mitte kaasaminemise eest suisa palgaboonuseid. 1920ndatel trükiti hulganisti lendlehti, milles hoiatati noori naisi, et lisaks muudele kõrvalnähtudele põhjustab juuste poisipeaks lõikamine ka vuntside kasvamist.

Püsilokimasina leiutaja väitis teenistuse kaotamise kartuses isegi seda, et juuste lõikamine nõrgendab naiste pealae lihaseid, mis omakorda võib põhjustada kiilaspäisust. Viimaks tuldi välja ka trumbiga: poisipea vähendab oluliselt naise võimalusi mehele saada, sest need eelistavat naiselikke naisi. Selle väite puhul ei arvestatud loomulikult faktiga, et abielu ei olnud sugugi femme fatale’i ainus siht elus.

Kriitikud masside vastu ei saanud, poisipea muutus väga populaarseks ja tekkis mitmeid soenguvariatsioone, millele pandi isegi nimesid. Tuntumatest nimedest võib vast välja tuua Coconut, Eton, Moana, Cherterfield. Lisaks tuhandetele naistele mõjutas uus stiil olulisel määral ka majandust.

Näiteks juuksevõrkude müük langes drastiliselt. Varasemalt oli ju tootjate peamine müügiargument ohutuse faktor – tehases töötades võisid pikad juukse masina vahele kinni jääda ja tõsiseid õnnetusi põhjustada. Poisipeaga kadus see mure ju ära.

Tootjakompaniid võtsid kasumi kaotuse hirmus palgale avalike suhete eksperdid, kellede lobitöö tulemusena hakati Ühendriikides vastu võtma uusi seadusi, et töölised teatud ametikohtadel kannaksid endiselt juuksevõrku edasi. Juuksurisalongidel seevastu äri õitses.

Aastatel 1922–1924 kasvas Ameerika Ühendriikides juuksurisalongide arv 5000-lt 23 000-ni. Ka nuuskpiirituse tootjatel läks hästi – salongid tellisid seda kastide viisi, sest jätkuvalt oli naisi, kes minestasid, nähes oma pikki kiharaid põrandal vedelemas. Lühike juus vajas kaunistuseks ja sättimiseks ilusaid juuksenõelu, selle trendi ära tabanud tootjad said samuti päris rikkaks.

Poisipea levikule aitasid kõvasti kaasa ka tuntud naised, kelle tegemistel hoiti hoolega silma peal. Tuntuim neist on kindlasti Coco Chanel, kelle terve stiilikäekiri oma saleduse ja voolujoonelisusega vabameelsele naisele sobis.

Ka näitlejanna Mary Garden oli naiste poisipea tulihingeline fänn, kes avalikult sel teemal sõna võttis ja tõenäoliselt nii mõnelgi naisel uue soengustiili kasuks otsustada aitas: “Poisipea on mõtteviis, mitte ainult lihtsalt soeng. See iseloomustab kasvu, erksust, kaasaegsust, ja on osa eneseväljendusest. Minu arvates kuuluvad pikad juuksed üldise naiseliku abituse aega. Poisipea kuulub vabaduse, otsekohesuse ja edumeelsuse aega.”

Poisipea peasüüdlastena nähakse ennekõike meditsiiniõdesid, kes abistasid rindel haavatuid. Hügieeni- ja mugavusekaalutlustel olid nad oma juuksed lühikeseks lõiganud ja koju naastes oligi uus trend sündinud!

Hollywoodi lained versus vesilokid

Naiselikkuse rõhutamiseks ja pehmuse lisamiseks hakati ajapikku lühikestele juustele laineid tegema. Esmapilgul ei ole tegelikult sugugi kerge aru saada, kas tegemist on vesilaine või n-ö Hollywoodi lainega (ingl Marcel wave), välja paistavad need ikka ühtemoodi, kuid on tegelikult tehnoloogiliselt väga erinevad.

Vesilaineid tehakse sõrmede ja klambritega, marcel vawe’i puhul kasutatakse “kuumi kääre”. Need on spetsiaalsed tangid, mida kuumutati ahjus või elektrilises soojendajas. Juuksurid ise kasutasid selle kohta nimetust tangilokid, aga 1930ndatel öeldi nende tangidega soengu tegemise kohta ka “onduleerima”.

Marcel wave ehk eestikeelse vastega Hollywoodi lained on nime saanud oma leiutaja, prantsuse juuksuri Marcel Grateau järgi. Marcel töötas noorena tallipoisina ja aitas aeg-ajalt oma sõpra, kes juuksurisalongis töötas. 20aastaselt alustas ta päris oma juuksetööstusäriga Pariisi madala sissetulekuga elamupiirkonnas. Oma klientidele säbruliste lokkide tegemiseks kasutas ta lokitange, kuid ühel ilusal päeval aastal 1872, kiiruga oma ema soengut korrastades, avastas ta, et võiks ju teha palju loomulikumaid lokke, pöörates oma lokitangid tagurpidi.

Uut lokistiili hakkas juuksur kutsuma vesiefektiks või ondulatsiooniks. Grateau hakkas sama lokitehnikat kasutama ka sirge juukse puhul, ja see töötas väga hästi. Üsna pea oli ta Pariisi tuntuim juuksur ja naised pidid kõvasti vaeva nägema, et saada tema juurde aega kirja. Hiljem töötas ta välja uut tüüpi lokitangid, mis võimaldasid teha sujuvaid laineid üle kogu pea.

Marceli lained olid moes ligikaudu 50 aastat, saades erilise populaarsuse osaliseks just 1920.–1930.aastatel, mil naised soovisid oma poisipeale pehmete lainete näol anda naiselikumat joont. Tuntumad Hollywoodi lainete kandjad omal ajal olid Josephine Baker, Joan Crawford, Mae West, Gloria Swanson.

Vesilainete tegemine seevastu oli puhas käsitöö – lained tuli sõrmedega juustesse vajutada, töö hõlbustamiseks olid saadaval ka spetsiaalsed klambrid. Kuumade kääridega tehtud lained jäävad otstest ümarad, kätega vormitud vesilained seevastu otstest teravad.

Lokivedelikku ei tuntud või ei olnud see kättesaadav, selle asemel niisutati juukseid isekeedetud linaseemnevedelikuga ning vajutati lained juustesse. Linaseemne vedelik lisaks oma fiksatiivsele omadusele andis juustele ka kauni vesise läike, mis rõhutas lainete ilu veelgi. Vesilaineid tegi kas juuksur või mõnel neiul osavam sõbranna, ise nende tegemine oli üsna keeruline ettevõtmine või ei olnud hoopis võimalik.

Laineid ei tehtud lokitud juustele, kuid selleks, et neid oleks mõnevõrra lihtsam juustesse vajutada või et nad lokkimata juustesse sisse jääksid, koolutati juukseid peale pesu. Teoorias on vesilaine tegemine iseenesest väga lihtne – kõigepealt niisuta juukseid linaseemne vedelikuga, seejärel tekita sobivasse kohta lahk ja hakka sõrmedega laineid juustesse vajutama. Kui kogu pea on tehtud, kuivata juuksed, kammi lained läbi ja soeng ongi valmis. Ja nii lihtne või keeruline sajandi soengu tegemine ongi!

Erakogust pärit foto 1920.aastatest

Erakogust pärit foto 1920.aastatest

Soengute näidiseid 1930. Pildid ajakirjast „Eesti Naine“ märts 1933.

Soengute näidiseid 1930. Pildid ajakirjast „Eesti Naine“ märts 1933.

Kuumad käärid ehk Marceli lokitangid originaalpakendiga, 1929

Kuumad käärid ehk Marceli lokitangid originaalpakendiga, 1929

Kuumad käärid soojendajaga

Kuumad käärid soojendajaga

Vesilainete tegemise klambrid

Vesilainete tegemise klambrid

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s