Värvimine ja pleegitamine

1930. aastad oli aeg, mil tekkis blondi-fenomen: selle aastakümne moevärviks sai plaatinablond à la Jean Harlow, kinolinadele jõudis 1931. aastal Hollywoodis valminud film Plaatinablond ning tuntuks sai lause Mehed eelistavad blondiine. 1938.aastal avaldas Ajakiri Kõigile koguni artikli, milles selgitatakse meeste vaatevinklist, miks eelistatakse blondiine:

Ta ei taha midagi teada viletsusest, ta tahab olla ilus ravitud, lahkelt ja kuninglikult jalutada meie elu keskpäevale vastu. Ta on isegi nõus vastu naeratama meie elu õhtupoolikule, eeldades, et meil on 100-hobusejõuline auto. Tumeda naise omamine teeb meid võibolla õnnelikuks. Blondi naise omamine on tõendus selle kohta, et oleme õnnelikud.

Plaatinablondi staatusega kaasnesid aga paratamatult lugematud juuksevaenulikud vesinikuprotseduurid. Blond, must või pruun oli muutunud moe ja isikliku maitse küsimuseks, kuid just blond juuksevärvus oli soovituim, sest blondi peeti ilusaks ja võluvaks, ning tõik, et loomulik blond muutus üha haruldasemaks, tegi selle juuksetooni aina ihaldusväärsemaks.

Juuste värvimise ning pleegitamise ehk blondeerimise kohta hakati naisteajakirjade kirjakasti rubriikides ajapikku üha suuremat huvi ilmutama. Taheti teada, kas on võimalik juuste värvust loomulikul teel muuta, kuid vastuseks taolistele pärimistele toodi paraku ainsaks võimaluseks värvimist, mida juuste tervishoiule mõeldes siiski eriti ei soovitatud. Ekspertide arvates oli loomulik looduse poolt antud juuksevärv alati koskõlas naha ja silmade värviga ja seepärast soovitati tungivalt enne juustevärvimist hoolikalt järgi mõelda, sest värvimis- ja pleekained võisid mõjuda erinevatele juuksetüüpidele omamoodi. Iialgi ei võinud olla kindel, kas uus juuksetoon oli ikka see, mida sooviti. Hoiatati, et värvitud või pleegitatud juuksed võisid välimuse täiesti ära rikkuda.
Loodus on nii seadnud, et meile antud juuksevärvus sobib meile kõige paremini, kuid siingi tahab inimene sageli looduse tööd parandada. Moesuund dikteerib siis muidugi ka juuksetooni, mis parajasti peab olema “suursugune” või “ilus”. Et sealjuures harvemini esinev värvus on armastatum, on enamvähem arusaadav. Naistele pandi südamele, et nõnda nagu iga soeng, mida mõnel pildil võib kohata, nii ka blond juuksevärv, ei sobi igale naisele ja parem on jääda enda loomuliku juuksetooni juurde. ndale lohutuseks lõpetasid mitteblondid lause Mehed eelistavad blondiine tähendusrikka järellausega …kuid abielluvad brünettidega…

Juukseid oli võimalik heledamaks muuta keemilise pleegitamise teel. Parimaks vahendiks siinjuures peeti vesinikülihapendit, millele soovitati juurde lisada mõned tilgad ammoniaagivedelikku. Kõige sagedamini tarvitati 3-10 % vesiniku ja ammoniaagi segu. Pleegitamisel võidi kasutada veel nisujahu ja magneesiumipudru – sellise segu tarvitamisel oli parem jälgida pleegitamise tagajärgi kui vedeliku puhul.

Juukseid sai ühtlaselt ja järk-järgult heledamaks muuta ka tiheda juuksepesuga kui pesuvette lisati sidrunimahla või veinikülihpendit. Sobiv loputusvesi saadi ühe sidruni mahla või kahe supilusikatäie vesinikülihapendi segamisega ühe liitri kuuma veega, kuid sellega kaasnes hoiatus, et sidrunivesi ja vesinikülihapend on söövitavad ained ja nad tuleb korralikult välja loputada. Kui loomulikud blondid juuksed ajapikku tumedamaks muutusid, anti nõu igapäevaselt kasutada looduslikke vahendeid juuste heleda tooni hoidmiseks.
Juuste tumenemine on loomulik nähtus- noorema ea heledad juuksed lähevad vananedes tumedamaks ning selle vältimiseks peaks juukseid pesema kummeliteega ja spetsiaalselt blondidele mõeldud šampooniga. Kes soovis juukseid põhjalikult pleegitada, võis neid peale pesemist leotada selges 3-, 5- või 10- protsendises vesinikülihapendis kuni soovitud värvitoon saavutati.

Vesinikõlihapend pleegitas ja tegi juuksed viimaks piimvalgeks, kuid seda värvimist ei peetud vastupidavaks, sest tihedal tarvitamisel muutusid juuksed rabedaks ning kergesti murduvaiks.

Juukseid värviti peamiselt mustaks või pleegitati blondiks, sest neid juuksetoone oli kõige lihtsam saavutada. Vahepealsete toonide saamiseks oli palju retsepte ja meetodeid, aga juustele nende toonide andmine nõudis suurt vilumust ning oskust.
Kodumaa juuksevärvidest on nimetatud Rekordit, milline on võrdlemisi pysiv ja pesueht. Rekordit valmistati neljas värvitoonis: šatään, blond, pruun ja must. Kuigi temaga värvimist peeti võrdlemisi lihtsaks, öeldi, et see nõuab siiski hoolikust ning teatud vilumust.
Juukse värvimiseks võis valmistada ka ise looduslikest vahenditest järgmist võiet: Retsept: Värsked rohelised pähklikoored lõigatakse ribadeks ja lastakse tõmmata 1-2 päeva pimedas kohas 2 osa vee ja 1 osa salmiakvaimu segus. Leotis keedetakse siirupipaksuseks ja segatakse poole osa veega.
Nii välis- kui kodumaised juuksevärvid olid kaubandusvõrgus levinud, kuid mil määral nad levinud või kättesaadavad olid, on tänapäeval raske hinnata, kuid kõneainet tekitasid nad igal juhul. Tarvitati ka toonivaid šampoonipulbreid, kuid kusagil ei ole materjali või tõestust selle kohta, kui levinult neid kasutati. Neis oli värvaineks henna, mille värviv mõju oli juukses väike, tekitades vaid kullaka varjundi, kuid tema heaks omaduseks värvimise  kõrval peeti ka pehmendavat ning läiget andvat mõju juustele.
Kõige kahjutumateks juuksevärvideks peeti taimevärve, kuigi need ei olnud nii püsivad. Enim soovitati värvimiseks suurpähkli värskeid koori. Pähkliekstrakt muudab juukse kollasest läikiva tumepruunini, mustaks värvis kummis ning roosivees sulatatud hiina tušš.
Enne värvimist pidid juuksed täiesti puhtad ja kuivad olema, samuti peanahk. Hoiatati, et kui peanahk on higine, toimub mürgitamine, sest siis on poorid laienenud ja mürk imbub organismi, kus ta kutsub esile üldisi keharikkeid ja võib olla isegi elukardetav.Kuna enamik vahendeid värvis nahka, soovitati laup ja kael vaseliiniga katta, alles siis võis värvimisega alustada. Mõnevõrra üllatav on see, et juust värviti pehme hambaharjaga otstest juurte poole, mida peeti kaunis tülikaks, kuid sellise tehnikaga oli võimalik saavutada häid tulemusi. Juustelt värvi mahavõtmiseks soovitati kasutada sidrunimahla.

Üheks kahjutumaks meetodiks arvati olevat hennaga värvimine, kuid seda puhtalt tarvitades omandavad juuksed teadupäraselt punaka läike, seepärast peeti vajalikuks juurde lisada soovitud tooni saamiseks kas almagaami või indigot või teise taime värvainet – reng.

Kõige mürgisemaks peeti tinasoola sisaldavaid juuksevärve, mis võib peanaha kaudu organismi tungides esile kutsuda kroonilisi mürgistusi:

Kuigi pole märgata vast mõnda aega nendesinaste värvide tarvitamise halbu tagajärgi, ometi varem-hisisaldavaid juuksevärve, mis võib peanahaKuigi pole märgata vast organism mürgistub, päänahka tabavad “väljalöömised” või juuksed hakkavad pragunema ja langema välja.

Kätlin Leokin

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s