TARBIMISE AJALOOST: Dekoratiivkosmeetika

Artikkel pärineb portaalist http://www.bioneer.ee

Dekoratiivkosmeetika vanades kultuurides

Enesekaunistamise ajalugu algab suure tõenäosusega koopainimese poolt tahma ja nõe kasutamisega näo ning keha kaunistamiseks. Hiljem lisandusid värvilised mineraalid, kaunistamaks keha jahile ja sõtta minnes.

Egiptlased kasutasid dekoratiivkosmeetikat juba 7000 aastat tagasi. Niiluse ääres peeti ilusaks värvimist malahhiidi (roheline vasemaak), galeniidi (must pliimaak) ja ookeri (punane rauaoksiid) abil.

Egiptuse kosmeetikalaegasPulbrit säilitati merikarpides, õõnsates kõrkjates või erilistes mahutites, mida omakorda hoiti väikestes korvides või karpides. Üheks jõukuse märgiks olid lahtrite ja sahtlitega kosmeetikalaekad.

Värvivaid pulbreid tavatseti segada vee, rasva või õliga ning neid kanti näole näppude abil. Aplikaatorpulgad avastati alles 4000 aastat tagasi. Arvatakse, et silmade ümbrusesse mitmesuguste ainete määrimine kandis eelkõige infektsioonist hoidumise eesmärki. Silmapõletikesse haigestumine oli väga sage.

Malahiit oli aluseks rohelisele silmavärvile (wadju), mida algselt kanti laialt üle silmade ja põskede ülaosa. Hiljem asendati wadju mustal galeniidil põhineva silmameigiga (kohl/ mesdemet) ja punasel ookril baseeruva huulevärvi ja põsepunaga (vaata ülemist pilti – Nofreti, 4600 aastat vana kuju).

Kosmeetika oli väga oluline usuliste rituaalide juures ning teda seostati ka kohalikuHorose silm jumala Horose amulettsilmadega. Silmavärve kanti ka templikujudele, et need võiksid näha. Värvidega maaliti kaunimaks isegi surnuid.

Tegelikult oli kosmeetikal kanda lisaks ilule ka praktiline roll. Nimelt kaitsesid värvilised pulbrid kandjat päikese, kuuma tuule ja liiva eest.

Naissoost meigikunstnikke kutsuti „suumaalijateks“ ja nad töötasid koos maniküürijate ja juuksuritega. Juuksed saadi kauniks hennaga ning nahka hooldati erinevate õlide, kreemide ja maskide abil.

Mesopotaamias hakati ennast kaunistama umbes 5000 aastat tagasi. Sealgi olid populaarsed roheline malahhiit, must kohl ja teised värvilised pigmendid.

Induse oru kultuurid kasutasid naha kaunistamiseks ka valget pliisisaldusega kreemi. See oli mood,  mille hiljem võtsid üle kreeklannad. Näovärvimist peeti kõrge staatuse sümboliks, sest valge nägu näitas, et päikese kätte satuti harva. Kui madalamat päritolu inimestel kaasnes õues töötamisega päevitumine, siis jõukam klass vältis oma tubase eluviisiga igasugust kontakti päikesega.

Antiik-Kreeka naised olid meikimises märksa vaoshoitumad kui suguõed Egiptuses, kuid mõningal määral toonisid nemadki nägu valgemaks. Heledama naha saavutamiseks segati omavahel mürgine pliivalge või elavhõbe, kips ja kriit, mille sekka roosakama jume soovil puistati punastest marjadest pressitud mahla. Sama puudriretsept kuulus ka roomlannade iluarsenali, kuid on teada, et antiikmaailmas oli levinud ka krokodilli ekskrementidest valmistatud puudrilaadne mikstuur.

KeiserRooma kosmeetikakunstide suurimaks harrastajaks oli keiser Elagabaluse perekond. Kuningas ise eelistas sinist ja kuldset lauvärvi, sinist huulevärvi ja jalgadel hennat.

Ka väljaspool Kreekat ja Roomat värvisid varajased eurooplased oma keha. Roomlased nimetasid Britannia elanikud cruithni´d ümber piktideks (maalitud rahvaks), kuna nende kehad olid tavaliselt sinerõikaga siniseks värvitud.

Antiikmaailmas eelistati toretsevalt maalitud nägusid. Näiteks naismuumial Taklamakani piirkonnast (umbes 1000 aastat eKr) olid suu ümber värvitud kollased spiraalid. Asteegi naised võõpasid oma nägusid kollase ookri või punase košenilliga. Punaseid laike on leitud ka  inkade-eelse Chiribaya naismuumia näolt Peruust ja XIII pKr sajandi alguse Colombia Muiska kultuuri muumia palgelt.

Valgeks puuderdatud nägu on läbi sajandite olnud ilu võrdkuju kaugel Jaapaniski, kusgeisha kriitvalge väljanägemine on osa geišade stiilist. Traditsioonilisse geišameiki kuuluv tugev valge mink saavutati varasemal ajal pliivalgega, kuid kui ilmnes selle hävitav mõju nahale ning tervisele, hakati tarvitama riisist tehtud puudrit. Vahel kasutatakse puudrina ka lindude väljaheiteid, andmaks näole eriliselt heledat jumet.

Meikimine on geiša-kultuuris pikk protseduur, kus esmalt kantakse näole, kaelale ja rinnale erilist õli või vaha ning seejärel veega segatud valge kreemjas puuder, mis määritakse näole bambusharjaga. Kui puuder on nahal, tupsutatakse nahk üle märja käsnakesega, et anda sellele niiskust ning aidata puudril paremini peal püsida. Geišaks pürgijad maikod kannavad sellist tugevat meiki kolm aastat järjest praktiliselt maha võtmata.

Dekoratiivkosmeetika Euroopas ja Ameerikas

XVI sajandil laastasid rõuged Euroopat. Armide varjamiseks kasutati mustast siidist või sametist kaunistusi, mis olid tähekeste, kuu ja südame kujuga. Kaunistusi hoiti kaasaskantavates peegliga karbikestes ja vajadusel asendati kaotatud kaunistus. Kaunistused näol omandasid märkide keele, näiteks suu juures olevad kaunistused andsid märku kandja valmisolekust flirtida, naise paremal põsel olev kaunistus näitas, et naine on abielus, silmanurgas asetsev kaunistus aga teatas omaniku hõõguvast kirest.

Kaamema väljanägemise saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale ja dekolteele puudrit, mille konsistentsi kuulusid toksiline äädikas, eluohtlik arseenik ja pliivalge. Et loomulikum paista maaliti kriitvalge maski peale veresooni jäljendavad sinakad joonekesi.

Elizabeth IKuninganna Elizabeth I, kes oli teada-tuntud pliivalge kasutaja, lõi oma koolnuvalge väljanägemisega iluideaali, mida hakati kutsuma “nooruse maskiks”. Tema kaasaegne Prantsuse kuningas Henri III kujundas oma õukonnas ilumärgiks aga habeme, mida isandad toonisid eri värvi puudritega.

Kuid ülimürgine plii tappis ilualtarile ohvritoojad sammhaaval: esmalt kahjustus lubijumeliste nahk, siis mädanesid hambad ja kiilanes pea ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid rekordkiirusel ja omandasid rauga välimuse mõnekümneaastaselt. Sellegipoolest ei suudetud ekstreemsest iluvahendist enne 17. sajandit loobuda.

Rokokoostiili õitsenguks 18. sajandi keskpaigas muutus aristokraatidest naiste ja meeste seas ilusünonüümiks kõrgustesse küündivad hiiglaslikud valgeks puuderdatud parukad. Päikesekuningas Louis XIV nõudmisel võisid heledatest juustest valmistatud parukat kanda vaid tema pereliikmed, ülejäänud eliidil tuli tume parukas muuta valgemaks puudriga.

Et puudrit valmistati (kartuli)jahust, muutusid hullumeelsed soengud hiirte ja täide jaoks isuäratavateks pesapaikadeks. Ebameeldiva sügelemise peletamiseks leiutati spetsiaalne aksessuaar – sügamisvarras.

Järgneval romantismi ja realismi sajandil sai iluideaaliks loomutruum väljanägemine, kus lumivalgel näonahal enam kohta polnud.

Pariislannad püüdlesid sentimentaalse tuberkuloosihaiget imiteeriva moodsa naise look’i poole, minkides nägu kollakasroheliseks ning rõhutades aukuvajunud põski. Mürgised puudrid vahetas välja riisipuuder.

20. sajandi alguses muutus meigi kasutamine Euroopas ja USA-s massiliseks. Sellele aitasid kaasa teater, eriti ballett ning loomulikult tärkav Hollywoodi filmitööstus. Näitlejad puuderdasid ihu valgeks „prantsuse valgeks“ kutsutava vahendiga, mis aga niiskust saades nahalt ruttu maha tuli.

Tekkivas kosmeetikaturus nägid tohutuid võimalusi tänased kosmeetikagigandid Elizabeth Arden ning Max Factor. Viimane lõi esimese kaasaegse puudri 1936. aastal, see püsis nahal oma eelkäijatest paremini.

Küünelaki ühte olulist koostisainet nitrotselluloosi kasutati esimese maailmasõja ajal lõhkeainena ja hiljem autokerede värvi koostises. Kosmeetikatööstuses hakkas küünelakki tootma Charles Revson, kes 1932. aastal rajas tänapäevalgi tuntud firma Revlon.

Koostas Katrin Lipp, keskkonnaportaal www.bioneer.ee

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s