Saunamehed

Keskaegses linnasaunas viibisid mehed ja naised samas pesemisruumis. Rae protokollidest saab teada, et tasulised avalikud linnasaunad tegutsesid Tallinnas 14. sajandil. Ilmselt käidi ühissaunades siiski varem.

Ihu puhtaks küüritud, liguneti suurtes puuvannides ning nauditi sööki-jooki. Saunameestel, keda võib tänapäeva juuksurite eelkäijaiks pidada, olid käed-jalad sebimist täis. Lisaks tavapärasele veekandmisele ja seljapesule tuli tassida toidupoolist, pügada habet ja juukseid, panna kuppe, lõigata konnasilmi jne. Saunamehed tohtisid ravida ka kergemat sorti haavu, panna plaastreid ja kuppe. Olles alama kategooria haavatohtrid, tohtisid nad ravitseda üksnes saunas, mitte patsiendi kodus.

Ilmselt ei tehtud 1466. aastani, kui loodi habemeajajate tsunft, Tallinnas saunameestel ja habemeajajail suurt vahet. Tsunfti loomise järel kirurg-habemeajaja amet tähtsustus. Saunamehed käisid ametitunnistust Lüübekis taotlemas. Lisaks ei keelanud ükski seadus habemeajajal olla sauna omanik. Küllike Kaplinski uurimuse “Tallinna käsitöölised XIV sajandil” lisast (II) selgub, et 14. sajandil on Tallinnas saunapidajana linnaregistrisse kantud 11 saunameest. Näiteks 1342. aastal mainitud Albertus, figureerib ka habemeajajate nimistus.

Teravad vastuolud saunameeste ja habemeajajate vahel tekkisid 17. sajandi lõpul. 1691. aasta kindralkuberneri resolutsiooniga keelustati saunameestel lõplikult kirurgilised protseduurid. Nende kompetentsi jäi vaid juukselõikus ja habemeajamine. Aasta varem allutati kuningas Karl XI käsuga Tallinna saunamehed Stockholmi ametivendade tsunftile. Ajapikku hakati saunameestesse põlastavalt suhtuma. Esiteks jooksid nad tänaval poolpaljalt ringi. Samuti oli amet omistanud kupeldaja maine.

Ühiskondlik saunaskäimine vähenes, kui märgati, et avalikust pesemisasutusest võib saada mitmesuguseid halbu haigusi.
Kuigi meeste-naiste ühine saunaskäimine keelustati siinmail Riia kindralkuberneri korraldusega juba 1716. aastal, see siiski jätkus. Veel 1807. aastast leidub protokoll, kus Tallinna eeslinna politseikomissarile anti ülesandeks jälgida, et ühist saunaskäimist ei toimuks.

15. sajandi Tallinna võib pidada kohalikuks meditsiinilise hariduse keskuseks. 1466. aastal loodud kirurg-habemeajajate tsunft omas õigust eksamineerida ja atesteerida oma õpipoisse. Õpiaeg kestis 9 aastat, seega ajaliselt kauemgi kui tänapäeva arstiõpingud. Nendest 2 selliaastat tuli teadmisi ja kogemusi omandada ringi rännates ning veel sama palju tuli teenida mõne Tallinna meistri juures. Pärnu käsitööliste nimekirjas mainiti habemeajajaid-kirurge esmakordselt 1588. aastal.

Tundub, et habemeajaja oli rahva jaoks usaldusväärsem, nõutavam ja lugupeetum haavatohter kui linnaarst. Tsunftiõiguse juurdudes said habemeajajad-kirurgid loa teenindada kliente/patsiente ka nende kodus, seega käidi sarnaselt arstile väljakutsetel. Nad võisid lasta aadrit ehk siis tänapäeva mõistes võtta vereproovi, teha lõikusi ja ravida värskeid haavu. Katku puhkemisel määrati Tallinnas osa kirurg-habemeajajaist katkuhabemeajaja ametisse. Nende ülesandeks oli katkumuhkude avamine.

Habemeajajad-kirurgid võeti kaasa ka sõjakäikudele, et abistada haavatuid. XVII sajandil palgasõduritega kaasas olnud “välijuuksuritest” (saksa keeles die Feldschere) ongi eesti keeled tulnud “velskri” nimetus. Kohalikele meedikutele pakkusid konkurentsi veel rändarstid ja apteekrid.  Tallinna meedikute heast tasemest kirjutab Raimo Pullat järgmist:

Tallinna sisserännanud kõrgema haridusega arstid, apteekrid-praktikud, samuti ka habemeajajad ja mõned saunamehed tõid saabudes kaasa uusimaid teadmisi kaugetest keskustest. See lubab eeldada, et kohalik meditsiin püsis pidevalt kaasaja teaduse tasemel. Ka sellide rännud aitasid kaasa informatsiooni värskele juurdevoolule.

Reeglina peeti kuni 15. sajandini habemeajajaid kõikjal Euroopas sarnaselt timukaile “väärituteks” kodanikeks, kuna nad puutusid oma töös kokku verega. Tallinna kohta vastavad tõendid puuduvad. Samuti polnud nende hulgas ühtegi vaimulikku. Kuni 17. sajandini omandasid Tallinna habemeajajad oma oskused valdavalt kogemuse teel, katse-eksitusmeetodil. Tallinnas eelnes meistrieksamile 2-3 õpipoisi ja 6 selliaastat. Meistritööks oli tavaliselt mõne salvi, plaastri või haavajoogi valmistamine. Lisaks esitati eksamineeritavale küsimusi. Mõnes teises linnas nõuti meistrikatsetel hoopis kääride või habemenoa teritamise vilumust. Vastne meister korraldas tsunftiliikmetele uhke peo.

 
Habemeajaja pidi tundma traumade ravimist, pisikirurgiat, mädast kirurgiat ning selliseid lihtsaid asju nagu kupupanek, klistiiritegemine ja aadrilaskmine. Vajadusel tuli lahata laipu – kohtumeditsiiniliseks ekspertiisiks. /…/ Tuli sooritada raskemaidki lõikusi, peamiselt amputatsioone ja kasvajate eemaldamist. /…/ Tuleks lisada, et habemeajajate ülesandeks oli ka valutavate ja logisevate hammaste väljatõmbamine.

Frisöörid ja parukategijad ilmusid Kanuti Gildi ametiraamatuisse alles 17. sajandil. Nimetatud erialade skraad kinnitati alles vastavalt 1733. ja 1755. aastal. Tartus kinnitati juuksurite skraa aga 1899. aastal. Kindlasti tegutses nende ametivendi juba varem, kuid linna ametite nimistus vastav märge puudub.

Rahvasuu teab rääkida, et esimesed juukselõikajad istusid oma tööd tehes ise toolil, klient aga põlvitas meistri ees.

Agnes Neimar

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s