Sanitaarnõuded 20saj I

1902. aasta novembrikuus oli tollase Eestimaa kubermangu pealinna duumas arutlusel dokument juuksuriäride sanitaartingimustest. Vastava komisjoni poolt koostatud määrusele andis oma nõusoleku linnaarst dr. Lozinski. Nii koostati Tallinna (Revali) linna esimene reeglistik juuksuriäride sanitaarnõuete kohta.

Vastavalt Linnaseaduse § 108 p. 8 kehtestatud Juuksuriäride sanitaarnõuetest kinnipidamise sundmäärusele defineeriti juuksuriärideks kõik ettevõtted, mis on ette nähtud habemeajamiseks, juukselõikamiseks, lokkide tegemiseks, juuste “kammimiseks” (ehk siis kergemate soengute tegemiseks) ning grimmi (jumestuse) tegemiseks.

Reeglistati, et äriruumid peavad vastama eluruumide ehituseeskirjale, seal pidi valitsema puhtus. Ruumi ja seal paiknevat mööblit tuli desinfitseerida minimaalselt 2 korda aastas. Igas juuksuritoas pidi nähtaval kohal olema pesukauss seebi ja käterätiga. Kehtestati nõue, et töötajate käed olgu alati puhtad. Need tuli üle pesta ka siiskui klient seda nõudis. Teenindaja pidi töö ajal kandma valget värvi puuvillasest või linasest riidest puhast kitlit, kätistega põllesid, mis katavad rinna, kõhu piirkonna ning jalad kuni põlvedeni. Põlle ei nõutud, kui töötajal oli seljas spetsiaalselt töiseks otstarbeks mõeldud ülikond (kostüüm).

Tööruumides polnud lubatud kasutada (ka hoida) varem näo pühkimiseks ja puuderdamiseks tarvitatud käsnasid. Naha kuivatamiseks tuli nüüdsest kasutada ainult puhtaid, korralikult pestud käte- või salvrätte või eelnevalt kasutamata vatti. Varem kasutatud, kuid pesemata käte- või salvrätiku kasutamine teise isiku puhul keelustati. Näo puuderdamiseks tuli nüüdsest kasutada hügroskoopilist (vett imavat) vatti, mis peale tarvitamist kohe ära visati. Juuksuritööks vajalikke instrumente tuli samuti puhtana hoida. Neid desinfitseeriti iga päev.

§ 10 alusel pidi töötoapidaja või tema usaldusalune jälgima, et isikud, kes põevad nakkus- või nahahaigusi ei töötaks juuksurina. Äriomanikel oli õigus keelduda ka klientide teenindamisest, kel on sarnased haigusnähud. Kõikide asset leidnud kahtlaste juhtumite puhul anti käsk töövahendid koheselt pesta ja desinfitseerida.

Nimetatud määrus jõustus ühe kuu jooksul pärast selle avaldamist Eestimaa Kubermangu Teatajas. Eeskiri pidi olema igas juuksuri töökojas nähtavale kohale üles riputatud.

1905. aastal pöördusid Linnavalitsuse poole 22 Tallinna all-linnas frisööridena töötavat juuksurite tsunfti liiget palvega kehtestada töötajaile kindlad tööajad, kusjuures keelustada töötamine nädalavahetusel ja riigipühadel. Muuseas, allakirjutanuil on valdavalt eestipärased perekonnanimed. Kuigi tolajal oli riigikeeleks vene keel ja paljud on oma allkirjad kirillitsas märkinud, leiab seal selliseid nimesid nagu Rebane, Pillart, Siiberg, Andrus, Kasemets jne.

Pöördumisele tuli kiire vastureaktsioon nende eeslinnas tegutsevate ametivendade poolt, kes polnud all-linna juuksuritega nõus. Nemad väitsid, et neil on just nädalavahetustel ja pühade eel käed-jalad tööd täis, seega äride sunduslik kinnihoidmine ei tulevat kõne allagi. Seekord otsustas linnavalitsus tööaegu mitte piirata.

Toetudes mainitud 1902. aastal vastuvõetud juuksuriäride sanitaarreeglistikule kehtestati väikeste täiendusega 1920. ja 1929. aastal juuksuri- ja habemeajamistöökodadele sarnased määrused. Esimese nimetatuist koostas Tallinna Juukselõikurite Klubi koostöös linnavalitsuse töökaitse osakonna, Siseministeeriumi ja juriskontsultandiga. Oma ettepanekud lisasid ka Tallinna Töötoapidajate Ametiühisus ja Tallinna Juukselõikajate Äriteenijate Ametiühisus.

17. märtsil 1920. aastal vastuvõetud sundusliku määrusega  juukselõikamise ja habemeajamise töötubade kohta Tallinnas sätestati 17 sisekorra punkti. Esmalt kehtestati nõue, et juukselõikamise ja habemeajamise töötubasid on lubatud avada ainult väljaõppinud töölistele, “kellele tunnistus välja antud, et ta oma ametit tunneb”. Vastava alapunkti juurde on märkusena lisatud, et “Olevaid töötube võivad edasi pidada sellele määrusele mittevastavad isikud, kuid nad on kohuststud vastavaid õppinud töötegijaid pidama”.

Seega töötajad pidid olema täitnud reeglitele vastavad normid. § 2 sätestaski, et töötunnistuste saamiseks loodagu linnavalitsuse tervishoiu osakonna korraldusel katsekomisjon, kus oleksid esindatud kaks töötoapidajate esindajat, kaks tööliste ametiühisuse liiget ja linna tervishoiu arst.

1920. aasta sundmäärusega kehtestati ka seni vabalt reguleeritud tööaja suhtes piirangud. Nimelt leiti, et töötoad olgu argipäeviti avatud 830 – 1730 (½ 9 –½ 6 õhtul), pühapäeval ja riiklikel pühadel suletud. Lisaks oli töötajaile ette nähtud 2 tundi lõunat, mille aeg määrati kindlaks omaniku ja töötaja vastastikusel kokkuleppel. Eraldi reglementeeriti alaealiste ja õpilaste tööaeg. Nemad ei tohtinud päeva jooksul üle nelja tunni tööd teha. 16-18aastaste tööpäeva pikkus oli kuus tundi. Lühendatud tööajaga töötajate tööaja algus määrati kindlaks omavahelisel kokkuleppel.

Sarnaselt varasemale, 1902. aastal kehtestatud nõudele, pidid ka 1920. aasta määruse järgi töötoad vastama korterite jaoks kehtestatud ehitusnõudele. Ruumid pidid olema puhtad ja neid ei tohtinud kasutada elamiseks. Neis pidi olema nähtavas kohas kraani ja puhta vega pesunõu, seep ja käterätt. Kummikäsnade (svammide) asemel tuli näo pesemiseks kasutada puhtaid käterätikuid või salvrätte. Teistkordne käte- ja salvrättide kasutamine ilma pesuta oli keelatud. Näo puuderdamiseks udusule topside asemel ligniinpaberit või puhast puuvilla (vatti), mida hoitakse kaanetatud purgikeses ning see hävitatakse kohe peale kasutamist.

Olulised olid ka teenindajat puudutavad sanitaarnõuded. Juuksurite ja habemeajajate käed pidid alati puhtad olema, kusjuures kliendi nõudmisel tuli kätepesu korrata. Klienditeenindaja pidi kandma valget puuvillast või linast kitlit, võis kanda ka varrukaid ja põlle. Keelatud oli töötada naha- või suguhaigusi põdevail töötajail. Samuti nakkushaiguste puhul. Sarnaselt oli lubatud keelduda teenindamast ka nimetatud haigusi põdevaid kliente.

Tööriistad vajasid samuti erilist hoolitsust. Habemeajamisel kasutatav vahukauss ja pintsel tuli iga kasutamise järel üle valada keeva veega. Käärid, habemenoad ja lõikusmasinad desinfitseeriti thumoli või 70% piirituse sisse kastetud vatiga, kammid ja harjad seisid sooda või formaliini lahuses. Juhuslikke lõikehaavu desinfitseeriti jooditinktuuriga.

Vastav määrus tuli äriruumides üles riputada nähtavale kohale ning uue määruse jõustumisel muutus eelnev kehtetuks. Määruse rikkujat karistati “r.n.s. § 29 põhjal”ehk siis tsaaririigi ajal väljaantud Riigikohtu Nuhtlusseaduse paragraafi alusel.

Vastvalminud seadusele lisati aastapärast Tallinna Juukselõikajate Töötoapidajate Ametiühisuse juhatuse ja Tallinna Juukselõikajate Äriteenijate Ametiühisuse juhatuse palvel väike täiendus. Nimelt pöördusid nad linnavalitsuse poole palvega muuta sundmääruse § 4 , et pühade laupäeval ei suletaks juuksuriärisid kell 12, vaid rohke nõudluse tõttu lubataks töötada 1830-ni õhtul. 10. märtsi koosolekul otsustati, et ärid on 830– 1700 avatud suurel laupäeval, suvistepüha laupäeval, jõululaupäeval ja vanal aastal (31. detsember). Lühendatud tööpäev on mainitud pühade kolmas päev ( kl.10-14). Ärid on endiselt suletud pühapäeviti, uuel aastal (01. jaanuar), kolmekuningapäeval, iseseisvuspäeval, palvepäeval, suurel reedel, ülestõusmispühade 1. ja 2. pühal, 1. mail, ristipäeval (taevaminemise püha), suviste pühal, jaanipäeval ja jõulupühadel.

Ilmselt järgiti kehtestatud tööaegu eeskujulikult, kuna erandite tegemiseks on linnavalitsuse poole erinevate palvekirjadega pöördutud. Näiteks 1923. aasta novembrikuus pöördus Tallinna Töötoapidajate Ametiühisus linnavalitsuse poole palvega töötada sel aastal jõulupüha eel, 23. detsembril, mis osutus pühapäevasele päevale. Palvega erandkorras ärisid tavalise tööpäeva pikkuselt lahti hoid nõustuti.

Tallinna Linnavalitsuse juuksuriärisid puudutavas aktikogus on säilitatud ka dokument, mis kajastab pisikest lahkheli Riigi Raudteevalitsuse poolt määratud ja Riigi Teatajas kehtestatud töötubade lahtiolekuaegade suhtes. Nimelt pöördus Raudteede Politseiülema abikomissar Tallinna Linnavalitsuse poole nõudega, et lepingu nr. 1452 alusel 01. 01. 1926 – 31. 12. 1928 Eduard Lutverk´ile renditud Balti jaamas asuvad juukselõikamise äriruumid oleks avatud sama kaua kui jaama teised ärid. Linnavalitsus leidis, et politseil ei ole õigust nõuda, et sealne äri peab sarnaselt teistele sealsetele äridele avatud olema ning juukselõikus töötoal lubati avatud olla vastavalt 1920. aastal kehtestatud sundmääruse nõuetele.

19. juunil 1929. aastal väljastas Tallinna linnavolikogu uue täiendatud ja parandatud juuksetööstuse ja küünepuhastamise töötubade määruse (linnaseaduse § 108 p.18 ja 26).

1929 a. vastu võetud juuksetööstuse ja küünepuhastamise töötubade määrusega kehtestati ettevõtjatele karmid ettekirjutised, mis üldjoontes kehtivad ka tänapäeva juuksurisalongides. Eelkõige toetub 1929. aasta juuksuri- ja maniküüriäride sanitaarreeglistik varem väljastatud sundmäärustele. Seda on vaid viimistletud vastavalt ajanõudele.

Lühidalt pidid juukselõikamise, -kammimise ja habemeajamise, samuti ka juukse ja kulmude värvimise ja küünte puhastamise töötoad pidid olema puhtad, valged, kuivad ja vajaliku ventilatsiooniga. Töötubade pidajatel oli §1 järgi keelatud alustada tegevust enne, kui ruumid on “linnavalitsuse poolt järele vaadatud ja kõlvuliseks tunnistatud”. Töötubade minimaalseks kõrguseks määrati 2,60 meetrit, põrandad pidid olama siledad, kaetud värvi või linoleumiga. Tööruume oli keelatud kasutada elamiseks. Need pidid olema varustatud jooksva vee kraaniga. Ruumi mööbel pidi olema lakitud, poleetitud või valge õlivärviga kaetud. Polsterdatud ja riidega kaetud mööbel töötoas ja klientide ooteruumis oli keelatud.

Rangelt olid määratletud ka töötajate hügieeninõuded. Töötaja käed pidid alati puhtad olema, kanda tuli valgest “pestavast riidest” tehtud puhast kuube või varrukatega põlle. Pesemata rätikute korduv tarvitamine oli eeskirjade järgi keelatud.  Töö tarbeks kasutatav lignin ja puuvill tuli hävitada kohe pärast nende tarvitamist. Kõik tööriistad pidid enne uue kliendi kellele asumist olema desinfitseeritud.

Töötoas, kus desinfitseerimiseks sellekohased aparaadid puuduvad, tulevad vahupintslid pärast igakordset tarvitamist keeva veega puhtaks pesta; habemenoad, käärid ja juukselõikamise masinad puhastada piiritusega (mitte alla 70%). Kammid ja harjad tulevad pesta kuuma soodaveega või 2% formaliini sulatisega.

Varem habemeajamisel tekkinud väiksemate sisselõigete puhul tarvitatud maarjajää kasutamine keelustati. Tekkinud lõikehaavu tuli nüüdsest desinfitseerida jooditinktuuri või 1% tümoolpiirituse lahusega.

Uue punktina seati range kontrolli alla töötajate tervislik seisukord. Sisse seati arstliku järelvalve raamat, mida linna tervishoiuosakonna esindaja võis igal ajal kontrollida. Töötoa omanik pidi tagama töötajaile igakuise arstlikku läbivaatuse.

Täpselt määratleti ka juuksetööstuse ja küünepuhastamise töötubade lahtiolekuajad. Selle järgi oli aastas lisaks pühapäevadele vabad ka 1. jaanuar, kolmekuningapäev, iseseisvuspäev, palvepäev, suur reede, 1. mai, ristipäev ning kevade-, suvitse- ja jõulupühade esimene päev. Aasta ringi olid juuksuriärid avatud kella 8.30- 18.30. Erandina lühendati tööpäeva eespool mainitud pühade eel ning pühade teisel päeval. Päevil, mil tööaja kestus ületab kaheksat tundi, pidid omanikud võimaldama palgalistele töötajatele vähemalt kaks tundi lõunavaheaega. Seaduse muudatusega 1932. aasta septembris muudeti vaid § 12, mis puudutas tööaja kestust. Ülejäänud normid jäeti muutumatuks.

 Agnes Neimar


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s