Parfüüm – luksuse sümbol ajast aega

Kaubamajade ja ostukeskuste parfüümiosakonnad on kõikjal ühed külastatavamad kohad – kes naistest (ja ka meestest) suudaks meelierutavatest luksuslikest aroomidest eemale hoida? Lõhnamaailm on pika ja värvika ajalooga, millest Iluprofessionaal annab siinkohal lühiülevaate.

TEKST Karin Põld avaldatud ajakirjas “Iluprofessional”

Sõna „parfüüm” tuleneb ladinakeelsest fraasist per fumus, mis otsetõlkes tähendab ‛läbi suitsu’. Prantslased hakkasid algselt parfüümiks nimetama meeldivat õhus hõljuvat viirukilõhna. Võib väita, et ajaloos on olnud vähe perioode, mida parfümeeria ei oleks mõjutanud.

Kõige esimeseks parfüümivormiks võib pidada viirukit, mille avastasid mesopotaamlased umbes 4000 aastat tagasi. Antiikkultuuris põletati vaiku, eeterlahuseid ja puitu religioossetel tseremooniatel. Tihti leotati aromaatset puitu ja vaiku vees ja õlis ning hõõruti vedelikuga oma keha. Samuti palsameeriti selle lõhnaõliga surnuid.

Egiptus – parfüümide häll

Tänu Egiptuse iidsete hauakambrite hieroglüüfidele teame, et parfüümid mängisid egiptlaste elus tähtsat rolli. Esimesed märkmed viirukitest pärinevad Egiptusest umbes 3000. aastast eKr. Eriti populaarseks muutusid need kuninganna Hatšepsuti ajal, kes oli ise paljude ekspeditsioonide eesotsas, et leida viirukeid ja muid väärtuslikke tarbeesemeid.

Enne Egiptuse kuldaja algust kasutati parfüüme ainult jumalate ja vaaraode auks korraldatud rituaalidel. Lõhnaõlisid austati, need olid pühad ning neid tohtisid kasutada ainult jumalateenrid.

Viirukid ja lõhnaõlid said kõigile egiptlastele kättesaadavaks siis, kui preestrid järk-järgult parfüümide kasutamise eelisõigusest loobuma hakkasid. Veel enam – kodanikele tehti lõhnaõli kasutamine vähemalt korra nädalas lausa kohustuslikuks. Inimesed leotasid end lõhnaõlides, sest see pakkus naudingut ja kaitses nende nahka kuivatava päikese eest. Egiptlased valmistasid palju lõhnastatud kreeme ja emulsioone, millega katsid oma nahka ja juukseid. On teada, et egiptlaste jaoks oli lõhnaõli niivõrd oluline, et nad kandsid parfüümi sünnist surmani endaga kaasas. Isegi hauakambritesse pandi surnutele lõhnaõlisid kaasa, et see hoiaks nende naha pehmena ja hinge kosutatuna.

Võib-olla kõige kuulsamaks Egiptuse valitsejannaks saab nimetada Kleopatrat, kes oli tuntud oma priiskava lõhnaõli kasutamise poolest – tema tulekut võis ennustada parfüümipilve järgi, mis enne teda õhus hõljus. Ka paljud teised Egiptuse, Liibanoni ja Süüria ajaloo silmapaistvad valitsejad armastasid end külluslikult lõhnastada ning mürri, magusate õlide ja salvide purke kaasas kanda.

Uuendused Kreekast

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas erinevate aroomide tarbimine levima. Parfüümipoed muutusid näiteks kreeklaste seas väga populaarseteks kohtumispaikadeks. Teadaolevalt olid kreeklased esimesed, kes leiutasid vedela parfüümi, kuigi see erines oluliselt tänapäeval levinust. Kreeklaste parfüümid kujutasid endast lõhnastatud pulbreid, mis olid segatud õli ja alkoholiga. Vedelikku hoiti piklikes pudelites, mis olid valmistatud alabastrist ja kullast. Tihti hinnati lõhnaõlipudelit kõrgemalt kui juveele.

Soodsad kliimatingimused lubasid egiptlastel Indiast importida paljusid vürtse ja aroomiaineid, nagu näiteks ingverit, pipart ja erinevaid puuõlisid. Tänu sellele hoidis Egiptus parfüümi tootmise valdkonnas prominentset kohta ning arenes üha edasi.

Kuna egiptlased kauplesid kreeklastega, said saareelanikud (ja ka roomlased) parfüümide kohta palju teada just esimestelt, näiteks õppisid väärtustama liiliaid ja roose. Kasutades erinevaid koostisosi, nagu oliivi-, mandli-, liilia-, roosi-, aniisi- ja iirise juure õlisid, lõid kreeklased üha uusi lõhnabukette. Hoolimata 6. sajandil kehtestatud keelust, mis ei lubanud kõigil parfüüme kasutada, levis parfümeeriamood edasi ja lõpuks lõhnastasid nii mehed kui ka naised end külluslikult – enne ja pärast vanni, mitu korda päeva jooksul ja üle kogu keha.

Üha enam hakkas Kreekas parfüümide kasutamine levima 3. sajandil eKr, mil Aleksander Suur tungis Egiptusesse. On olemas ka märkmeid Kreeka filosoofi Theofastuse arutluse üle, kuidas erinevad aroomid mõjutavad inimese tujusid ja mõtlemist. Lisaks uuris filosoof, kuidas erinevaid lõhnu tajutakse, ning viitas lõhnataju ja maitse seosele.

Minevikust kaasaega

Parfümeeriatööstuse mineviku ja tuleviku sidujateks võib nimetada araablasi. Destilleerimisprotsessi, mille jooksul lilledest eraldatakse õlid – meetodi, mis on kasutusel tänaseni –, arendas välja araabia arst ja keemik Avicenna, alustades oma katseid roosidega. Enne tema roosivee leiutamist kujutasid vedelad parfüümid segu õlidest ja maitsetaimedest, kuid roosivesi oli delikaatsem ja muutus ääretult populaarseks.

Catherine de Medici valitsemisajal Prantsusmaal (1547–1559) õitses just parfümeeriatööstus. Kuninganna võttis oma sünnimaalt Itaaliast kaasa isikliku parfümeeri René le Florentini. Mehe laboratoorium oli ühendatud Catherine’i korteriga salajase vahekäigu kaudu, et lõhnaretsepte varaste eest kaitsta.

Parfüümide menu Prantsusmaal aina kasvas, saavutades haripunkti 17. sajandil. Kuna populaarseks said lõhnastatud sõrmkindad, asutati 1656. aastal sõrmkinnaste ja parfümeeria gild.

Iseseisva majandusharuna hakkas parfümeeria välja kujunema Louis XV trooniletulekuga 18. sajandil. Tema õukonda nimetati le cour parfumee’ks ehk lõhnastatud õukonnaks. Kuninglik armuke madam de Pompadour tellis ohtralt parfüüme, sest õukonnapea nõudis iga päev oma korterisse erinevat lõhna. Õukonna nimi tulenes ka sellest, et peale keha hakati lõhnastama ka riideid, lehvikuid ja mööblit. Parfüüm muutus vee ja seebi aseaineks.

Tänu jasmiinide, rooside ja apelsinide kasvatamisele muutus Grasse’i linn Provence’i piirkonnas toormaterjalide tootmise keskuseks. Grasse’i parfüümitegijate põhikiri kinnitati 1724. aastal.

Inglismaal oli parfüümide kasutamise kuldaeg Henry VIII ja kuninganna Elizabeth I valitsemisajal. Kõiki avalikke kohti lõhnastati, sest kuninganna ei kannatanud halba lõhna. Armastati öelda, et kuninganna nina teravus on võrdväärne tema keele riukalikkusega. Naised hakkasid tol ajal uhkusega erinevaid lõhnu kombineerima.

Murranguline aeg

19. sajand oli parfümeeriatööstuse jaoks ülioluline. Alkeemilistest arusaamadest taganemine ja moodsa keemia areng panid aluse parfümeeriale, mille põhimõtted kehtivad ka tänapäeval. Postrevolutsiooniline riigikord Prantsusmaal vallandas inimestes julguse väljendada luksuslikku maitset, tõusis nõudlus parfüümide järele.

Sajandivahetusel kogusid populaarsust ühe-lille-parfüümid. Roos, võõrasema, sirel ja liilia olid väga hinnatud lõhnakandjad. 20. sajandi esimese aastakümne lõpus tutvustati ka lilledest koosnevaid aroomibukette, millesse oli segatud palju erinevaid lõhnanoote. See arendas parfüümitööstust hüppeliselt. Lõhnad muutusid palju komplekssemaks, moodustudes erinevatest nootidest ja aktsentidest.

Pariisist sai parfüümimaailma pealinn, kus asusid niisugused tuntud tootjad nagu Houbigant, Lubin, Roger & Gallet ning Guerlain.

Kuna hinnalised lõhnaessentsid vajasid väärilisi pakendeid, muutus varasemast märksa olulisemaks kõik parfüümide villimisega seonduv. Parfümeer Francois Coty sõlmis partnerluse René Lalique’iga, kes hakkas tootma pudeleid sellistele nimedele nagu Guerlain, D’Orsay, Lubin, Molinard ja Roger & Gallet.

1921. aastal alustas moekunstnik Gabrielle Chanel oma parfüümibrändiga, mille esimeseks lõhnaks sai Ernest Beaux’ loodud Chanel № 5. Beaux oli esimene, kes kasutas parfüümi loomisel aldehüüde. Legendaarsele aroomile pani Gabrielle Chanel nimeks numbri viis sellepärast, et Beaux esitles seda talle järjekorras viiendana. Muide, Chanel № 5 oli esimene täiesti sünteetiline massturu jaoks mõeldud lõhn.

1950. aastatel saabus teine parfüümide kuldaeg kahekümnendal sajandil, mil täna klassikaks saanud parfüüme esitlesid Christian Dior, Jacques Fath, Nina Ricci, Pierre Balmain jt.

Asendamatu iluese

Kuigi aastatuhandeid tagasi ei olnud parfüümid mõeldud ainult enese lõhnastamiseks ning need polnud ka kõigile kättesaadavad, on praeguseks lõhnaõlidest saanud asendamatud iluesemed, mida naised ja mehed aktiivselt kasutavad. Paljud ei kujuta ettegi, et nad võiksid minna kodust välja ilma end lõhnastamata.

Parfüüme on saadaval tuhandetes lõhnavariatsioonides, flakoonides ja pakendites ning erinevates hinnaklassides. Kõik nad on justkui eraldiseisvad isiksused, mis annavad  inimese minapildile omapära juurde, moodustades seeläbi kordumatu kunstiteose. Lisaks mõjutavad lõhnad inimese meeleolusid ja enesetunnet ning aitavad instinktiivselt valida ka näiteks partnerit. Kasutagem siis neid meeli mõjutavaid aroome ja leevendagem selle kaudu stressi!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s