Juuksuriäri 30ndatel aastatel

Puhtaid käterätte ja lõikuslinu hoiti vaid selleks otstarbeks kohandatud kapis või kastis. Eraldi kapp või kast oli kasutatud pesu jaoks. Juuksuri laual asetses tavaliselt kinnine puhas klaaspurk, mille sees oli vatt. Teises kinnises klaasnõus oli vähemalt 70-kraadine piiritus. Juhuslike haavade  tarbeks hoiti ka pudelikest jooditinktuuriga. Paljudes kohtades oli veel 40ndatelgi  juukselõikaja-habemeajaja laual suletud purk maarjajääga, kuigi selle kasutamine oli juba sajandi alguses juuksuritele kehtestatud töötubade sundmäärusega keelatud.

Kliendi näo pesemiseks enne habemeajamist pidi tarvitama vaid puhtaid käterätte, salvrätikuid ning puhastatud puuvilla (vatti). Selleks tarbeks kummikäsnade (švammide) ja udusulest tupsude kasutamine oli keelatud. Neid reeglina enam ka ei kasutatud.

Juuksurid-habemeajajad kandsid tööd tehes valgeid, puuvillasest või linasest riidest  kitleid, kätiseid või pintsakuid. Nende käed pidid alati äärmiselt puhtad olema, kliendi nõudmisel olid nad kohustatud need veelkord üle pesema.

Äripidajad ei tohtinud põdeda ei nakkus- ega suguhaiguseid. Samuti oli neil õigus keelduda teenindamast nakatunud kundesid. Lisaks ülimale steriilsusnõudele töötaja riietuse ja käte puhtuse suhtes tuli väga puhtad hoida ka töötoad. Ruume tuulutati iga päev, pühiti tolmu ja pesti märja lapiga põrandaid.

Haapsalus, kus võrreldes Tallinnaga oli ärisid vähe, kontrollis politsei umbes kord kvartalis reeglitest kinnipidamist. Samuti kontrollis politsei, et äri peale kehtestatud tööaja lõppu avatud ei oleks.

Valdavalt oli juuksuritel oma kindel klientuur. Ilmselt oli ärides individuaalne hinnakiri, kuid kindlasti oli määratud teatud hinnaskaala, et hindade kõikumine eri meistrite vahel liiga suur ei oleks. Juuksurite ametiühingu poolt oli Tallinnas töötajatele kategooriate järgi kinnitatud kindel tunnitasu.

20. sajandi alguskümnetel tehti naistele juuksuris tavaliselt vesilaineid või poldilokke. Poldilokkide jaoks oli välja töödeldud spetsiaalne tehnoloogia. Esmalt keerati eelnevalt spetsiaalse vedelikuga immutatud juuksed rullile. Seejärel pandi rulli ümber puuvillane lapp ning sellele asetati korraks eelnevalt kuumaks aetud polt. Taoline protseduur vajas vilunud meistri kätt. Tuli olla väga ettevaatlik, et klienti ei kõrvetaks. Haprate ja peenekoeliste juuste puhul oli oht juuksed ära kõrvetada, samal põhjusel ei tehtud poldilokke ka värvitud juustele.

Enne elektriliste abivahendite tulekut kasutati juuste lokkimiseks lisaks poldilokkidele ka spetsiaalselt kuumutatavaid lokitange. Peenikesed tangid aeti kuumaks piirituse- või gaasilambil. Hiljem tuli kasutusele väike elektriline küttekeha, kuhu tangid soojenema pandi. Liigkuumad tangid jahutati vilunud keerutustega õhu käes. Seda oskavad mõned vanemad meistrid teha veel tänapäevalgi.

Umbes 30ndate alguses võeti kasutusele juba ka elektrilokkide aparaat. Protsess sarnanes väliselt poldilokkide tegemisele, kuid oluline vahe oli tehnoloogial. Nimelt poldid asetati rullile keeratud juukse ümber ning kuumenemine toimus juukse juurepoolsest osast (mis reeglina ei ole väga kahjustatud) otsteni. Elektriloki puhul pandi klemmid rulli külge, seega hakkas kuumenemine otsast. Selle tulemusena oli suur risk saada rikutud pea, sest kahjustunud juukseots võis kõrbeda samal ajal aga peanahast 10 cm ulatuses võisid juuksed hoopis sirgeks jääda. Loomulikult vajas see protseduur äärmist tähelepanelikkust. Polnud ilmselt harvad juhused, kui klient soovides ilusaks saada hiljem tükk aega pisut kõrvetatud juustega vaeva nägi. Eks alguses tundub iga uuendus põnevam, kuid 40ndatel juuksuriks õppinud proua Helgi Bergson rääkis, et nemad läksid ~50ndatel taas poldilokkide juurde tagasi, kuna tulemus oli parem. Seda märkasid lisaks juuksuritele ka kliendid.

Lisaks eelpool mainitud püsilokkidele hakati 30ndatel aastatel tegema ka uusi “kestvaid lokke” ehk siis tänapäeva keemilisi lokke. Samuti võeti kasutusele elektrilised juukselõikusmasinad ja elektriföönid.

Juuksuriäride ooteruumis sai klient lugeda ajalehti ja ajakirju, žurnaalides või salongi seintel olid soengupildid. Üksikud julged naised lasid endale juba ka poisipea lõigata. Seda  võis teha vaid meestejuuksur. Meestemoes valitses siilipea, vanematel härradel oli pea habemenoaga paljakspöetud. Meestejuuksuritelt nõuti lisaks juukse- ja habememodelleerimisele valmistada parukaid ja kunsthabemeid.

Agnes Neimar

 


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s