Juukseravi

Juukseravi tähtsamaks eelduseks peeti juuste juurte tervist, mis püsib vaid siis, kui nad saavad piisavalt toitaineid ja kui veri ei sisalda kahjulikke ühendeid. Sellepärast soovitati hoolitseda kogu keha (eriti peanaha) eest puhastamise, pesemise ja harjamisega. Juuste pesemise sagedus kujunes aga suurimaks vaidlusi ja avalikku arutelu tekitanud küsimuseks. Siinkohal jagunesid tollased arvamused kaheks: juukseravi tähtsaimaks tingimuseks peeti eelkõige just juuste ja peanaha piinlikku puhtust. Nädalate viisi pesemata peanaha poorid ummistuvad rasva, tolmu ning mustusega, seega korralik nahategevus ja vereringvool saavad takistatud, mistõttu on tagajärjeks juuksejuurte lõdvenemine ning juuste väljalangemine: tähtis oli juukseid tihedalt pesta. Teise arvamuse kohaselt peeti igapäevast peapesemist kaheldamatult kahjulikuks nii täiskasvanuile kui lastele, sest see kuivatab liialt nahka, soodustab kõõma tekkimist, juuste tuhmiks ja rabedaks muutumist ning väljalangemist. Üldiselt oldi seisukohal, et juust peab pesema vastavalt sellele, kas ta on rasune, normaalne või kuivemapoolsem. Kui juus on liiga rasune, siis tuleks pesta tihedamini, kui ta on liiga kuiv, siis harvemini. Normaalse rasususega juust soovitati pesta 8-14 päeva järel, rasuseid üle kahe nädala ja kuivi kord 3-4 nädala tagant. Leidus ka eksperte, kes ütlesid, et tuleb suurt vahet teha pea- ja juuksepesemise vahel: juuste pesemisel piirdutakse ainult juustega, kuid pea pesemise all tuleb mõista peanaha pesemist. Seepärast peaks juust pesema kuni kaks korda nädalas, kuid pead 3-4 korda kuus, sest liiga sagedane peanaha pesu röövib naha rasvained, mis omakorda võib põhjustada juuste väljalangemist.

Teiseks tähtsaks küsimuseks juuksehooduse juures oli kuidas ning millega juukseid pesta. Juukseid soovitati pesta ainult sooja veega, külma vee tarvitamist peeti isegi keelatuks, sest usuti, et see soodustab rasu eritumist. Pesuvesi pidi olema pehme ja lubjavaene, eelistatumaks arvati vihma-, jõe- või järvevett. Karedale kaevuveele võis vette lisada kuivade juuste puhul nisukliisid ning rasuste puhul paar teelusikatäit booraksit või soodat.

Pead pesti seebiga järgmiselt: rasust tõrva-, vääveltõrva- või kampriseebiga, aga ka vedela tõrvaseebipiirituse ja leelist sisaldavate šampoonidega, vähem rasuseid juukseid neutraalseebiga.205 Universaalset juuksepesuvahendit, mida kõik spetsialistid soovitaksid, ei olnud. Näiteks seep ärritavat peanahka rasutekitamisele – mida sagedamini juukseid pesta, seda kiiremini muutub ta rasvaseks.Igasususte šampoonipulbrite ja –vete tarvitamise puhul aga hoiatati, et nende alalisel kasutamisel võivad juuksed muutuda hapraks ning kaotada oma loomuliku läike; samuti juhendati, et seepi ei tohi otse juustele määrida, vaid selle peaks vahustama enne väheses vees ja seejärel vahuga juukseid pesta. Vee ja seebiga, mitte seebivahuveega pesemise tagajärjeks peeti varajast kiilaspäisust, sest peanaha rohke veega kokkupuutumine panevat juuksejuured tursuma, muudab nad hapraks, haraliseks ja peeneks.Väideti ka, et alkaalilisandusega seepidest tuleb hoiduda ja öeldi, et praktilisem on tarvitada valmisfabrikaate, šampoone või vedelaid seepe, kuid siingi oli tähtis tingimus, et

nad oleksid vabad sooladest ja alkaalisist lisandeist, välja arvatud seebi valmistamiseks vajaline lehelis210. Juust ja peanahka hõõrutakse korduvalt masseerides kuuma vee ja vahuga, loputatakse siis leige veega, kuni vesi selge, vahuosakesteta.

Juuksepesuvahendi küsimus oli seetõttu nii tuliseid vaidlusi ning lahkarvamusi tekitav probleem, sest tarvitatavat pesemisvahendit peeti juuste tervise seisukohalt väga tähtsaks ning seepärast ei olnud sugugi ükskõik, millist seepi või juuksepesupulbrit tarvitada. Kõige kindlamaks ja ettevaatlikumaks peeti ise endale juuksepesemisvahend valmistada, sest siis oli vähemalt teada, mida tarvitatakse. Järgnevalt mõned näited, kuidas vedelat juuksepesuvahendit ise kodus teha oli võimalik:

Retsept 1. Juuste pesuks: valge seep lahustatud keevas vees, lisandatud veidi booraksit; lavarisool; sidrun; panamakoore- keedis (1 spl. keeda ½ l veega pruunikuseni, pestes lahjendada sooja veega). Kuivad juuste pesul lisanda veele 2 spl. äädikat või sidrunimahla.

Retsept 2. Peapesemispulber: booraksit 5 gr, söehapu- ammooniumi (ammooniumkarbonaati) 2 gr, pulbris õliseepi 93 gr.

Retsept 3. Vedel tõrvaseep: liq. carbon. deterg. 25 gr, petrooleetrit 25 gr, kaaliseebipiirituse lahundit 150 gr. Sellest 2 supilusikatäit 120 gr kuumale veele. Tugevasti raputada.

Eesti turule hakkasid aegamööda ilmuma ka šampoonid, kuid väga raske on hinnata, millises ulatuses nad levisid, kui kättesaadavaks ning populaarseks nad naiste hulgas osutusid. 1930. aastate keskpaigast alates ilmub naisteajakirjadesse üha rohkem šampoonide reklaame, eriti saksa firma Schwarzkopf reklaame. Blondidele ja brünettidele pakkus Schwarzkopf erinevad juuksepesemisvahendeid.

Kõõm (kõõmendus) oli üks probleemidest, millest kirjutati palju. Kõõma peeti nahahaiguseks ning selle puhul eristati kahte tüüpi kõõma: kuiv kõõmendus ehk pitüriaas ja rasvane kõõmendus ehk seborröa. Kõõma kaotamiseks soovitati üldiselt hoolitseda peanaha puhtuse eest: pead tuleb vähemalt kord iga kahe nädala järel pesta tõrvaseebiga ja juukseid iga päev puhta harjaga järjekindlalt harjata.

Lisaks tervisemanuaalides avaldatud rohketele retseptidele oli kõõma vastu 1930. aastate II poolel müügil ka erinevaid preparaate: Feiwali kõõmaseep, Ephagi juuksepiiritus Aspasia, Odori Kõmol, Viko kõõmaseep ja kõõmapumat jne.Igasuguse peanaha- või juuksenakkushaiguse puhul soovitati alati nahahaiguste arsti poole pöörduda, sest rõhutati, et need on raskestiarstitavad ning asjatundmatusel võidakse teha suurt kahju. Juuste hallinemine (hallumine) oli samuti mureks, mida lahati päris palju nii Mareti, Eesti Naise kui ilumanuaalide lehekülgedel. Kui hakkame minema mullakslagunemisele lähemale, siis, raugaeas, ka juuste hallistumine on aiva loomulik.

Kummatigi ent enne kuuekümnendat aastakümmet juuste hallistumine pole just loomulik, vaid seda põhjustab kas pärivus, pigmendi-puudus või teatavad keha haiguslised seisundid, närvide ärritus, pääaju pingutus, närvisüsteemi- ja veretsirkulatsiooni-häirused.

Hallide juuste vastu oli ka abinõusid: peanahka hõõruda kord nädalas munaõliga – ühele munakollasele segada juurde paar grammi soola ja natuke roosivett, aeg-ajalt juukseid ka päikesekiiritada, sest päikesekiired pidavat tõhusasti mõjuma värvikehadele ja kutsub juukseis esile rohkem pigmenti. Samas rõhutati, et hallid juuksed isegi pigem kaunistavad kandjat tema soliidses eas.

Juuste väljalangemine oli veel üheks moodsaks juuksealaseks peavaluks. Rahva hulgas liikusid jutud, et varane juuste väljalangemine oli põhjustatud kergemeelsusest ehk uluelust, kuid sellele ei leitud teaduslikku kinnitust. Säärane ekslik arvamus oli pärit ajast, mil sageli märgati juuste väljalangemist noortel süüfilisehaigetel, kuid meditsiinidoktorid lükkasid sellise eksiarvamuse kohe ümber: süüfilise puhul langevat juuksed välja mitte laialdaselt ega ainult pealaelt, vaid üksikute salkudena kogu peanahalt. Siinjuures on tegemist päris osava kasvatusmetoodilise trikiga inimeste lõbujanu ohjeldamisel. Kergemeelsuse vastu rääkis asjatundjate arvates asjaolu, et kiilaspäisus esines ka igati korralikel ja auväärsetel kodanikel. Jõuti järeldusele, et peamiseks kiilaspäisuse põhjuseks peab olema pärilik kalduvus, mis harilikult kandub edasi isalt poegadele ja emadelt tütardele. Neile, kes soovisid iga hinna eest paljaspäisusest hoiduda, pandi südamele ka liigsest mõttetööst ning närvilisusest hoidumine:

Ka õpetlaste juures esineb see haigus [juuste väljalangemine, varane kiilaspäisus] tihti. Vaimset tööd tuleks võtta seega päris kahjuliku tegurina. Ei tahaks küll keelda vaimse töö tegemise, aga need inimesed peaksid enam panema rõhku juukse säilitamisele. Ka närvilised mõjud on tähtsad juuste väljalangemisel. Iga ärritus kutsub esile rikkeid juuksekasvus, mille mõju kestab kaua. Võib-olla ongi paljaspäisuse pärimine tegelikult temperamendi pärimine.

Parim soovitus juuksehaigustest hoidumisel oli hoiatus, et on parem kui ei tarvitataks teiste juuksekamme ega harju ja ei proovitaks pähe võõraid kübaraid, sest mõned juuksehaigused võisid olla nakkavad.

Lühikesed juuksed on oivaliselt lahedad, ja me, naised, ei lahku sellest moest nii kergesti. Kuid pea iga posipea omanik kurdab: “Kui mu juuksed ei läheks ometi nii ruttu rasvaseks ja näotuks!”

Rasvased juuksed tekitasid naistele päris palju vaeva ja arvati, et rasvase juukse, nagu ka kõõma ja rohke juuste väljalangemise, põhjuseks oli soolte põletik ja esmajoones maksa vead, mille kõrvaldamiseks soovitati pöörduda arsti poole. Liiga rasune peanahk ning juuksed ei ole sugugi üllatav, sest naised määrisid igal võimalikul juhul oma juukseid õli või rasvaga, näiteks levis arvamus, et juuksed saavad eriti ilusa läike kui neid eelmisel õhtul määrida mõne tilga riitsinusõliga, seejärel magada terve öö päheseotud rätikuga ja alles järgmisel päeval pead pesta.

Ka kammimiseks soovitati juust rasvatada, määrides õli puhtale kammile, et harjamisega ilus läge saavutada. Juukseotste lõhkemise põhjuseks arvati olevat rasvapuudus ja siinkohal anti soovitus hargnenud otsad ära lõigata ning juukseotsi rasvaga määrida.

Kõõmendus, hallumine, juuste väljalangeminne ja rasvased juuksed olid avalikult anonüümsed moodsa iluravi osad, mille kohta avaldati väga palju materjali. Mareti ja Eesti Naise kirjakasti rubriikides vastati lahkelt rohketele moodsaid juuksehädasid puudutavatele küsimustele. Tegelikkuses vaevas juukseid päris palju ka üks vanamoodne ja piinlik probleem: juuksetäid. Täid oli teema, millest ei räägitud, see oli tabuteema, millest oli häbi kõnelda.

Kätlin Leokin

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s