Parukategijad

Esimene Tallinna linnavõimude poolt tööle võetud parukameister oli Nikolaus Holm, kes 1676. aastal linna ainukeseks parukameistriks värvati. Pidades silmas tollast moejoont ning Prantsusmaa kuningas Louis XIV ajal moodi tulnud allonžparukaid valmistades, omas toomkodanik Holm parukameistrina ainuõigust kümmekond aastat. Seejärel oli meistreid juba kaks ning 1687. aastal lisandus kolmaski parukameister. Kuigi alates kolmest käsitöömeistrist anti luba tsunfti asutamiseks, nihkus see ebastabiilse käsitöömeistrite arvu tõttu edasi. Siiski anti Tallinna parukameistritele raehärrade poolt privileeg ning 1691. aastal keelustati siinsetel kodanikel mujalt parukate tellimine, samuti mujal valmistatud parukate müümine. Võõrsil viibinud linnakodanikele jäi aga õigus sealt mõni endale sobiv parukas kaasa tuua. Resolutsioon oli jõus veel 19. sajandil.

Tallinna esimesed parukategijad koondusid alguses ilmselt Toomgildi. Esimese parukameistri, Nicolas Holmi, leiab algselt just Toompea kodanike nimistust. Asudes 1676. aastal Revalis tööle maa esimese parukameistrina, saab mehest 1695. aastal  Toomgildi liige. Olles hiljem Kanuti gildi oldermann, pidi Holm mingil ajal enda elukohta muutma või siis hindas ta kuuluvust Kanuti gildi sobivamaks ja prestiižemaks. Toompea kodanikena ning Toomgildi liikmetena on 1719. aastal parukategijaks registreeritud ka Andreas Georg Schmidt, kellest sai Tallinna (Revali) kodanik alles 1727. aastal. Silma jäävad ka kaks venepärast perekonnanime kandvat toomkodanikku – Popofsky ja Schwoboda. Toomgildi parukameistrite nimistust leian veel perekonnanime Horn. Sarnane perekonnanimi figureerib ka 20. sajandi alguses tegutsenud juuksetöösturite ametiühingu eestseisuses. Kas on tegemist ametidünastiaga?

17. sajandil toimus Tallinna seisuste, gildide ja ametite õiguste ümber pidev võitlus. Kuna meistrid püüdsid konkurentsi piiramise eesmärgil muuta tsunftid võimalikult kinniseks, kerkisid teravamalt esile tsunftikäsitöö negatiivsed jooned. Juba 16. sajandi teisest poolest leidub märkmeid konkurentsi puuduse ja töökvaliteedi languse suhtes, seda justnimelt ametiabielu tõttu. Toona oli kombeks, et eelisjärjekorras võeti meistriks neid, kes abiellusid mõne sama ametit pidava meistri tütre või lesega. Eriti soovitav oli just viimane lahendus. Lisaks vähendas tsunftisisene abielu selli õpiaega. Nii muudeti meistri amet peaaegu päritavaks. Konkurentsi piiramisega kaasnes meistrite hoolimatu suhtumine töösse ning hinnatõus. See tõi endaga kaasa palju intriige. Ühtlasi tekkis nõnda palju tsunftist väljaspool, omal käel ja ilma loata töötavaid käsitöölisi, keda tsunftijänesteks nimetati. Nende vastu küll võideldi, kuid ilma suurema eduta. Ranget kontrolli peeti aga käsitöösaaduste üle, mida eksporditi. Seda eesmärgil, et säilitada kaupade head nime.

Ametisisestest abieludest 18. sajandil leiab näiteid ka Tallinna parukameistrite hulgas. Seda märkab juba esimeste Eestisse rännanud parukameistrite puhul. Nimelt oli 1730. aastal Tallinna kodanikuks registreeritud Šveitsist pärit Jan Bouillon abielus esimese Eestisse kutsutud parukategija Nicolaus Holmi tütre Maria Christinaga. Mõlemad mehed on olnud ka Kanuti gildi oldermannid. Ilmselt polnud šveitslane vaid üks kord abielus, sest 1762. aastal abiellus Bouilloni lesk Anna Maria Lund (mitte Holm – A. K.) parukameistri Johann Diderich Sodorff´iga. 1781. aastal Tallinna kodanikuks registreeritud Carl Gustaff Schützoli abielus ametivend Joakim G. Erdtmanni tütrega.

Eespool nimetatud näidete puhul on teadmata, kas tsunftisisene abielu mõjutas kuidagi ka ametisse kinnitamist, kuid vastav märge on lisatud J. H. Stahli kohta, kes abielludes parukameister David Kieseli lesega võis just sel asjaolul parukameistriks saada.

Tähelepanu äratab Tallinnas sündinud parukameistri abilisena töötav Thomas Johan Esckell, kes on abielus Kanuti gildi oldermann Berend Johan Jürgensohni tütre Anna Christinaga. Kuigi Georg Adelheimi koostatud Tallinna elanike nimekirjas on mehe elukutseks mainitud parukategija (Perücker), leiab viis aastat hilisemast, 1786. aasta all-linna kodanike majanduslikku ja perekondlikku seisu puudutavast sissekandest mehe ametiks Amtsgehilfe ehk siis meistri abi. Tegemist võib olla eesti soost linnakodanikuga. Sellele viitab tema kohalik päritolu (allhier geboren) ning varieeruv nimekirjutusviis (Esckell; Eseküll; Eskül). Kuigi mehel on hea majanduslik elujärg, omades maja Hobusepea tänavas, pole teda parukategijana meistriks kinnitatud. Ilmselt oli ka tema üks neist, kes ametiabielu tõttu eriala omandas, kuna Esckell oli ju abielus Kanuti gildi oldermann Jürgensohni tütre Anna Christinaga. Oletavasti ei saanud temast ei gildi ega ilmselt ka parukategijate tsunfti liiget just seetõttu, et mees polnud sakslane.

Tsunftina hakkasid parukategijad tegutsema alles 1755. aastal, kuigi ametipitsatit kasutati juba 1733. aastal. 1755. aastal vastu võetud põhikirja alusel tegutseti 1820ndate aastateni. Selgelt võõrapärane ametinimi omab ametlikes sissekannetes mitut erinevat kirjapilti. Valdavalt on kasutatud terminit Paruquier (Parüquier, Pariquir, Parrüquir, Perruckir, P[e]rukier), kasutusel oli ka ametinimetuse pikem variant Parückmacher (Parruquenmacher, Perückenmacher). Leidub ka üsna ekstreemseid näiteid – Perrukict; Prüquemacher ning ka tundmatuseni moondatud Bearuquer. Ameti esimeseks oldermanniks valiti prantslasest parukameister Jean Bouillon. Kaasistujateks kinnitati tollases Revalis sündinud Berend J. Jürgensohn ja Hamburgist pärit parukameistrite suguvõssa kuuluv Johan G. Witt. Kuigi tollased käsitöömeistrid liigitati Toompea ja all-linna meistriteks, peeti ametivendi võrdseteks.

Tallinna parukategijate tsunfti põhikirja algupära on jäänud seni määramata. Et tegemist on võõrast päritolu statuudiga, nähtub tema sissejuhatavast artiklist, kus räägitakse ümbertöötatud, täiendatud ja parandatud skraast, /…/ Põhikirja kehtivuseks ja tsunftivanemate ametisoleku ajaks kinnitati traditsiooniliselt kolm aastat.

Et hinnata sobivust parukategijana, pandi noormehed igati proovile. Esmalt tuli teatada oma huvist selle ameti vastu aasta enne ametiõpinguid. Lisaks nõuti tõendit “õige ja ausa päritolu” ning laitmatu elukäigu kohta. Kuigi statuudis puudub viide õpiaastate pikkuse kohta, lisandub seal märkus, et sell peab vähemalt kolm aastat välismaal oma erialal rändama. Lõpuks tuli esitada proovitöö, mille juhend oli rangelt reglementeeritud. Meistritööks valmistatav allonžparukas (allonge) pidi olema tehtud Eestist ostetud inimjuustest. Väljaspool Tallinna oma meistritöö teinud parukategijad pidid enne pealinnas tööle asumist esitama siinsetele reeglitele vastava proovitöö, kattes ise selle juurde kuuluvad kulud.

Tallinna parukameistrite registreerimisraamatust leidub 1795. aasta seisuga 11 all-linna parukategijat. Tänavatest on esirinnas Harju tänav, kus tegutses viis meistrit. Aadressil Vene 40 valmistas parukaid kaks meistrimeest. Ülejäänud neli all-linna parukategijat olid oma tööruumid rajanud Vana-Viru, Vana-Posti, Hobusepea ja Apteegi tänavale. Tallinna Linnaarhiivi andmetel olid meister Eskell (aadressil Hobuse 8) ja meister Schütz (aadressil Apteegi 9) ka nimetatud hoonete omanikud. Oluline on mainida, et mõlemad mehed on Eestis sündinud, esimese puhul võib oletada ka kohalikku päritolu. Kuigi võib eeldada, et tegemist on jõukal elujärjel olevate Kanuti gildi kuuluvate meistritega, tuleb gildi kuuluvus Eskell´i puhul kõrvale jätta.  Esmalt seetõttu, et Kanuti gildi kuulusid eranditult saksa rahvusest kodanikud. Eskell´i rahvusliku kuuluvuse seab kahtluse alla eeskätt mitmed erinevad variandid tema nime kirjutamisel — Esckell; Eseküll; Eskül. Ilmselt oli mees oma ala hea meister, kuid võib eeldada, et ta sai selleks justnimelt ametiabielu tõttu. Erinevalt Georg Adelheimi kirjutisele  määrab 1786. aastal parukameistrite perekondliku ja majanduslikku seisu kajastav dokument mehe ametiks Amtsgehilfe ehk parukameistri abiline.

Väidetavalt pöördus 1774. aastal Hamburgist pärit parukategijate  suguseltsi kuuluv Georg J. Witt  Tallinna rae poole palvega avada (praegusel aadressil Niguliste 12) kohvik. Juba aasta pärast oli sellest kasvanud võõrastemaja “Hamburg”, mis oli üks esimesi avalikult tunnustatud hotelle Tallinna linnas.

Parukategija ametit peeti sündsaks ja jõukohaseks ka naistele. See õigus laienes aga vaid ametisisese abielu korral. Naine võis ametit õppida vaid oma mehe või isa kõrvalt, kuid tema jaoks ei laienenud kunagi meistriga võrdseid õigusi. Lesestudes võis naine küll iseseisvalt selli palgata või isegi õpipoisi võtta, kuid ametipaberites tuli tal alluvad vabaks kuulutada mitte enda vaid kadunud kaasa nimel.

Agnes Neimar


Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s