17-18. saj

Louis VIII tõi moodi paljaks raseeritud näo ja ülespoole keeratud vuntsid. Kuna mees oli riigijuhtimiselt kõrvale tõrjutud, jäi tal aega nö maailmamoodi mõjutada. Nimelt kujundas ta kuningliku kaardiväelaste habemed nii, et lõuaotsa jäi lihtsalt tutt. Selline habe sai nime mouche või a`la Royalle ning moepilti jäi selline habe kuni XVII sajandi 60. aastateni.

Noored mehed kandsid õlgadeni ulatuvaid pikki ja lokitud juukseid. Muidugi polnud kõik õnnistatud paksu juuksepahmakaga ja abiks tuli võtta ka parukad. Omal kohal oli ka peakate, milleks oli laiaääreline viltkübar, mis oli kaunistatud jaanalinnusulgedega. Huvitaval kombel kujunes sellest peakattest  ka meeleolude ja tunnete näitamise atribuut. Uljas tujus härrasmees lükkas selle kuklasse, rahu sooviv surus silmile ning austuse avaldaja võttis peast ja tegi kummarduse.

1650 tulid moodi parukad. Peakate kui selline muutus dekoratiivseks. Kübarate äär tehti kitsamaks, suurus läks väiksemaks ja sulg kattis kogu põhja. Peakatte serv oli nüüd kolmnurkselt üles, et seda oleks hõlpsam kaenla all kanda. Salongides kantav kübar muutus aga nii pisikeseks, et seda oli lausa raske pähe panna.  .

Versailles töötasid raugematu usinusega aga parukameistrid. Oma teoste loomiseks kasutasid nad loomakarvu, mererohtu, maisikiude jne. Kuninga korraldusel jäid blondid juuksed kui paruka materjal ainult tema ja tema pereliikmete käsutusse. Viimaseid saadi Flandria ja Bretagne`i blondiinidelt. Aristokraadid pidid oma parukaid pidevalt puuderdama jahu jms, et nende tume värv heledaks saada.

Louis XIV omas oma valitsusaja alguses tihedaid juukseid ning ei näinud parukatel erilist mõtet. Samas aeg hakkas tema loomulikku juuksekasvu tugevalt hõrendama ning tal ei jäänud midagi muud üle, kui kehtestada üleüldine parukakandmise käsk.

Kui alguses olid tema parukad suhteliselt rahumeelsed, siis varsti hakkasid nad kandma nimesid Lõvilakk ja Puudel, mis viitab otseselt nende väljanägemisele. Parukate kandmine muutus nii oluliseks, et hakati eristuma vastavalt seisusele. Vaimulikel oli nn „Hispaania“ parukas, mis oli keskmise tiheduse ja ümara kujuga, kõrgete ametnike oma oli suur ja kõrge ning kandilise kujuga, sõjav’elaste oma seoti  tagant lindiga kinni.            üle

Louis XIV noorukipõlve pidutsemiseperioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud. Omal kohal olid ka spiraalidena keerduvad lokid.

. 17. sajandi 60. Aastast levis fontange (pr) – tanuga teostatud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat. Preili Angelique de Fontange`i juuksed puhus tuul jahi ajal juuksed sassi. See kaunitari ei hirmutanud, ta võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuningale see meeldis ja otsekohe asuti teda jäljendama.

Soengukunstnik kui elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid hinnatud, juuksurid mitte. Tekkisid nn stiilipeod. Juuksed seoti ümber raami, mis oli täidetud vatti, riide või põhuga ja tsementeeritud vastava pastaga, soengud ujutasid laevu, linnupuure jms koos kõige elavaga. Soengud võisid kõrguda kuni 1,5 m kõrguseks. Eest kammiti soeng sildeks ja selle äärjoon oli näost pisut laiem.   PUMATindependence-perruque

1767 oli Pariisis 1200 juuksurit, natuke varem ei olnud ühtegi. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri ”Courier de la Mode” esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. ”Taiesed” tekitasid seljavalusid, reisima pidi pea alaspidi ning riietus ei olnud eriti mugav sellise kunsti kandmiseks. Kasutati  sea –  ja karurasva, mis oli kallis ja soengut kanti nädalaid, et see oleks piisavalt tasuv. Soengutes   leidsid kodu närilised ja tööd said lõhnameistrid, et kõike seda varjata. Samuti kasutati kratsimispulki, et kõige elavaga soengus toime tulla.Teenust anti kodus, juuksurid olid väga nõutud ja nad andsid nõu ja informeerisid teiste naiste garderoobist ehk jagasid ohtralt ka mitmesugust informatsiooni.

RETSEPT: SONGUMEISTERDAMISE

  • ØVõta veise luuüdi
  • ØEemalda kõik naha ja kondi jäänused
  • ØPane potti ja lisa natuke pähkliõli
  • ØSega korralikult, kuni viimase tükini
  • ØLisa õli kuni on täieliku vedel
  • ØNüüd natuke sidruni essentsi
  • ØVeise luuüdi võib asendada ka karu rasvaga

Nii mehed kui ka naised puuderdasid oma soenguid. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele. Parukamoodi jätkas 18. Sajandil   Ramillies`s parukas, mis kujutas vorstikujulist juukserulli kummagi kõrva kohal, ülejäänud juuksed kammiti kuklasse ja seoti musta paelaga kinni.

Revolutsiooniga kaasas käinud kõige loomuliku soosimine ei viinud puuderdatuid soenguid üksnes moest, vaid pani need koguni põlu alla. Demokraatlikud jõud tulid välja üsna nõrgal põhjendusega nagu tekitaks jahuga puuderdamine leiva defitsiiti. Edaspidi olid soengumoes olulisel kohal lihtsamad ja loomulikumad soengud.    .

Rõivas ja mood. Tallinn: Varrak (2002) Cosgrave, B

Mood läbi aegade. Tallinn: Eesti entsüklopeedia Blankin – Salmin, P. & Salmin, A

Advertisements
Rubriigid: 17-18. saj, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s