Soengu olulised elemendid

1930. aastate soengutel oli mitmeid nö. kohustuslikke elemente, et ta vastaks igati hooaja moodidele ja kaunistaks oma kandjat ning muudaks soengu omaniku võimalikult isikupäraseks. Lahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde. Lahu asukoha suhtes konkreetseid ettekirjutusi ei olnud, iga naine otsustas selle ise vastavalt oma näo- ja peakujule.

Paljud naised, kes harjunud kandma lahku keset pääd, vaevalt loobuvad sellest.Vahelduse saamiseks pole seda tarviski. Lahk jäägu keset pääd, ainult eest umbes 5-7sm kauguselt otsast antakse lahule viltunurk. Seejuures on muidugi ükskõik, kas nurk tõmmatakse paremale või pahemale poole.

 Ühel soengul võis olla ka kaks või enam lahku. Uurides 1930. aastate naisteajakirju, rõhutati neis korduvalt, et mood sõltub siiski kandjast ehk kõik ei pruugi kokku sobida keha- või näokujuga, tähtis on lähtuda endast ja oma välimuse omapärast, seega on soovitatav ka soeng teha vastavalt oma näokujule ning lahk sinna, kuhu see kõige paremini sobib. Mõeldes juuste tervishoiu peale, soovitati aeg-ajalt juukselahkude asukohta siiski vahetada: ei ole otstarbekohane sugeda juustesse joont alati ühele ja samale kohale, mis kohal juuksed jäävad lühemaks ja langevad kergemini välja.

Moes olid ka õhukesed otsatukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Otsatukki võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski otsatuka kähardatud variant Soengust endast pea kaunistamisel jäi väheseks, soovitati kanda ka peaehteid. Peaehteid hakati kandma Inglismaa eeskujul, kus need kuulusid õhtusoengu juurde. Suurem osa ehteid seoti paelana ümber pea, millest osa meenutas isegi kübara äärt. Soengukaunistustena olid Eestis kasutusel sametseosed. Kitsas must sametpael laubale köidetuna moodustas maitseka kaunistuse õhtusoengule. Õhtusoengute juures kasutati palju lokke ja neid soenguid võisid kaunistada paelad, suled, lilled, ilunõelad, diadeemid.

Kõige uuem moeröögatus oli aga värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale lahu laiemale poole umbes 5 cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela. Värviline juuksetriip levis Londoni naiste hulgas üsna jõudsalt.

various fashions 1930Juuste värvimise kohta tunti suurt huvi, kuid värvimisse suhtuti pigem konservaiivselt ja eelarvamustega. Juuksekaunistusena kandsid eesti naised pigem ilunõelu. Kammide ja ehtenõeltega hoiti üleval oma rullikeeratud lokikesi ja naise profiil omandas seeläbi uue, äärmiselt naiseliku ja pikantse joone – eestpoolt pääses mõjule naise nägu ja ka tagant oli vaatepilt suurepärane.

1930s fashionKübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks, peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit. 20. sajandiks oli toimunud tohutu muutus ja murrang ühiskonnas – kübarast oli nüüd saanud tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik hoolimata nende seisusest või klassist. 1930. aastatel mängis ta ka soengumoes erilist rolli: nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse. Kübara kandmine oli ühtlasi kirjutamata reegel:

Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.

Kahe ilmasõja vahel omandasid kübarad kohati tugeva sümboolse tähenduse filmikangelannade kaudu. 1930. ja 1940. aastatel lõid disainerid kübaramoodi rohkem filmidiivade isiksuse väljendamise kui filmi sündmustiku tarvis. Marlene Dietrichi silindrist ja mustadest sulgedest ning Greta Garbo fashionable hatspehmest slouch-kübarast said ajastu märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid, mis valitsesid veel aastaid. Suure enamuse naiste jaoks jäidki need maagilisteks sümboliteks ja kauniteks unistusteks suurel ekraanil, sest säärast pillavat elustiili said lubada endale vaid väga vähesed. Ka eestlannadele jäi Hollywoodi glamuur väga kaugeks kultusobjektiks ajakirjade vahendusel. Eesti naised jäid oma eelistustes pigem tagasihoidlikuks ja eelkõige  moekalt ning stiilselt praktiliseks: 1930. aastatel oli peamiselt kasutusel kolme eri sorti kübaraid. Esiteks berett ja alustassikesed kummulikallatud äärtega kübar, mis kõikus lokkidel. Servad olid tagant kas löödud kõrgele või pressitud maha, tema varjutaoline serv oli otsaesisel. Antud kübaratüüp oli väga populaarne, sest sobis hästi tolleaegse moesiluetiga. Kolmas kübaratüüp oli kolmnurkse kujuga,hat retro valmistatud vildist või sametist. Teda kanti harilikult teravikuga ühel silmal ja vastavalt sellele, kuhu poole juus oli kammitud. Servale oli kinnitatud loor, mida võis kanda kas kübara all või peal. Seega olid kübarad soengumoes eriti tähtsad just seetõttu, et neil oli pigem krooniv kui kaitsev efekt, ja seepärast nõudis ta hoolitsetud frisuuri. Naistele koguni rõhutati, et kübara ostmisel tuleb kiiresti otsustada, kuidas oma juuksele anda ilus vorm. Eesti kliimas täitis kübar ka igati praktililist funktsiooni – kaitses pead ja soengut külma ning tuule eest.

Kätlin Leokin

Pildid:

www.fashion-era.com

costumes.org

smsnoveltiques.com

pastreunited.com/id191.html

http://winifredandbance.com/1930s-fashion/

Advertisements
Rubriigid: 1930 - 1940 mood ja soengud, Soengu olulised elemendid, sildid: , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s