1930. aastate esimene pool – poisipea võidukäik

 1932. aasta juunikuus kirjutati, et moodi üldiselt, sealhulgas juuksemoodi, iseloomustab mitmekülgsus ja variatsiooniderohkus: kantav ei olnud mitte ainult lühike juus lugematute friseerimisvõimalustega, vaid ka pikk juus, kui keegi sellest mingil põhjusel loobuda polnud suutnud. Tegelikkuses see nii päris ei olnud – hoolimata mainitud variatsiooniderohkusest võib pildimaterjali uurides öelda, et pigem kanti sarnaseid, kui mitte öelda ühesuguseid, soenguid.

 Juuksetööstuse ''Ilo'' juuksurid, 19. dets. 1939. Foto E. Neidre. Eesti juuksuritele heideti avalikkuses ette ühetaolisust, vusserdamist, oskamatust ja suutmatust katsetada uusi soengustiile. Juuksurite liinitööd kirjeldab järgmine väljavõte artiklist: Nii paljud näod kaotavad lokitud päädega oma iseloomuliku joone. Üpris vähe on juuksureid, kes tõesti oskavad onduleerida nii, et see ei tundukskunstlikuna. Tihti saab aga nägu alles ilme ja muutub huvitavaks, niipea kui ta on raamitud siledast, hästi lõigatud juustest. Hästi lõigatud juukses peitub saladus. Ja ometi lõigatakse uskumatult paljudel juhtudel halvasti. Meistritöö asemel pakutakse sellikeste vusserdamist ja šablooni. Anda pääle ta tabava lõikega õige ja sobiva vormi – see on kunst. Juukselõikurite keskel on vähe asjatundjaid, kes taipaksid käsiteldava pää õiget vormi küllaldaselt seks, et näha ette õnnetut lõiget ja hoiduda sellest.

Eesti naiste posipea oli harva lihsalt sirge ja sile soeng, enamus pildimaterjali tõestab, et õrnad vesilained olid juustesse vormitud. Põhjus, miks Eesti juuksuritele vusserdamist ja šabloonlõiget ette heideti, võib peituda selles, et nad pidid oskama ühtviisi hästi anda juustele nägusat lõikust kui ka valdama lokkimise kunsti.

Tulles tagasi kümnendi esimese poole juuksemoe juurde, siis 1932. aasta juunikuus olid pikad juuksed veel täiesti kantavad: paljud daamid ja tütarlapsed kasvatasid oma juuksed poolpikaks ning kandsid neid rippuvalt kuni õlgadeni, kuid hoiatati, et niisugune soeng sobib ainult siis kui juukseid iga päev seatakse ning ravitakse ja anti ka nõu, kuidas pikematele juustele veetlevaid soenguid saab seada. Kõige rohkem kantav oli ikkagi lühike paažisoeng enamjaolt koos vesilainega eelkõige oma mugavuse ning lihtsate hooldusvõtete poolest. Eelnev fakt näitab, et poisipea vaimustuse kõrghetk ei olnud selleks ajaks veel Eestisse jõudnud, kuid juba sama aasta novembrikuust hakkab see üha rohkem populaarsust koguma: nii nagu riietuses moenõudeks on sale joon, nii ka soengute juures, mis on enam-vähem pää ligi hoidvad. /…/ Pikad lokid on peaaegu kadunud, juus on võrdlemisi lühike, sagedasti osaliselt päris sile või väga suurte lamedate lainetega ja nende kõrval kohe hulk lokke.

1936. aasta Maretist saab kinnitust, et hoolimata kleidimoodide romantiliseks muutumisest säilib mugav poisipea ning tema praktilisuse tõttu ei suuda daamid temast loobuda. Rõhutatakse, et isegi sile, üsna lühike härrade-lõige säilib ning see on eriti sobiv tööl käivatele naistele. Väga tähtsaks peeti seda, et kantaks hästi lõigatud poisipead ja kukal pidi olema ümmarguselt või kolmnurkselt puhtaks raseeritud. Soengutele pandi ka lõbusaid nimesid nagu Moana, mis tuli džässi mõjutusel ja meeste mantlimoest tulnud Chesterfield. Eestis antud soengunimed kasutusel ei olnud, kuid meil oli mõnda aega üheks levinumaks lõikuseks nn. tuulehoo soeng (Windstoss, coup de vent) ehk teise nimega tuulefrisuur. Mainitakse, et antud

soeng leidis eriti suurt järeletegemist pariislannade juures, sest nii moodsalt mõtlev naine nagu pariislanna, ühelgi moeuudisel ei lase mööduda ilma korduvalt katsetamata, kas see vahest mitte muudetulgi kujul kuidagi ei sobiks ja tema isikut huvitavalt teiste hulgast esile ei tõstaks.  

 Tuulefrisuur oli omal ajajärgul 1930. aastate alguses kantuim soeng, hiljem ei saanud öelda, et teatud soeng valitseb moes nii kindlalt kui see. Tuulehoo soeng oli just seetõttu eriti populaarne, et andis palju mõtteid ja kombineerimisvõimalusi. Oma algkujul oli tegemist ettetõmmatud juuksega, mis oli fiksatiivi abil läikivaks ja kangeks tehtud, tuulehoo soengu ja sellest inspireeritud soengute juures oli tarvilik juuste effileerimine kääride või habemenoaga, sest soeng pidi paistma ebakorrapärasena. Seega võib arvata, et tuulefrisuur oli just seetõttu oluline, et ühest lõikusest võis lokkide ja lahkude lisamisega endale seada erinevaid ja mitmekülgseid soenguid erinevateks puhkudeks.

Kätlin Leokin

Pildid:

www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home…

novosti.etv24.ee/index.php?0561048

www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10873

www.myspace.com/5kobiet

tmm.ee

Advertisements
Rubriigid: 1930. aastate esimene pool – poisipea võidukäik, Iluteenuste ajalugu Eestis, sildid: , , , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s