1910-1920 soengud ja mood

Esimene maailmasõda vajutas pitseri 1910. aastatele, jaotades kümnendi kaheks täiesti erinevaks, enne- ja pärastsõjaaegseks ühiskonnaks. Sõja ajal leidus kõikjal meeldetuletusi olukorra karmusest. Teatrid panid näiteks üles silte, et õhturõivastus ei ole kohustuslik, naised jätsid ehted koju, et näidata oma osalust ühiskondlikus ohvrimeelsuses, mis iseloomustas seda aega. Sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad, seda ei teinud, küll aga muutis igaveseks palju asju – eelkõige naise rolli. See oli aastakümme, mil algas tegelikult naiste sotsiaalne vabanemine. Naistelt hakati ootama kõigi tagalatööde endi õlule võtmist ja haigete ning haavatute eest hoolistemist. Naistemoes domineerisid sõja algul mundrid.

Sõja kestel ja pärast sõda toimusid muutused praktilisest vajadusest. Korseti kui naissoo ahistamise sümboli võisid kliendid moe nimel minema heita. Toimus täielik värvide plahvatus ning liivakellasiluetile iseloomulik talje ja puusa rõhutamine hakkas kaduma. Sellest hetkest alates ronis vöökoht ülespoole rinna alla ning pisut kerkis ka kleidiserv. Naise siluett koosnes sirgest seelikust ja puusi rõhutavatest detailidest. American Vintage Blues: History of Fashion 1910-1920, Page IIKõik need rõivad ilmusid rikkalike ja toredate idamaiste värvide šokeerivas ja eredas uues värvipaletis. Ka sel kümnendil jätkus armastus karusnahkade vastu. Karusnahaga kaunistati kübaraid, kotte, suvekleite ning isegi ööriideid ja aluspesu. Vaevalt olid naised vabaks saanud, kui kõige moodsamaks kerkis hobble skirt – põlvede juurest kitsas seelik. Naised pidid üleöö õppima kõndima nagu geišad.

Juuksemood

Juuksed sümboliseerisid sel aastakümnel naiste seisundit ühiskonnas samavõrd kui korsett ja muutusid tugevaid tundeid äratavaks teemaks. Eelmise aastakümne juuksemoe tipp ei sobinud kuigi hästi uue, rohkem klassikast mõjutatud joonega, ning kõrgendatud vöökoht nõudis uut soengumoodide repertuaari. Puhtpraktilisel põhjusel lasksid paljud naised oma juuksed lühikeseks lõigata.  Sõjast tulnud meeste tundeid sel puhul 1920's Fashion - Louise Brookson oma memuaarides eredalt väljendanud kunstnik Auguste Renoir‘ poeg Jean Renoir, kirjeldades vennanaist, kes teda hospidalis külastas. Tsiteerin: „Lõpuks tuli Vera. Tal olid lühikesed juuksed ja seljas täpselt põlvedeni ulatuv seelik. Tema riietus tundus seda kummalisem, et tulles mulle teatama minu ema surmast, kandis Vera ka ise leina. Tema seninägematu välimus jahmatas mind niivõrd, et ma ei mõistnud esimese hooga isegi saatusliku teate mõtet. Arusaam naiselikust ilust ja võlust oli ikka seotud pikkadest juustest seatud soenguga, kuid nüüd seisis minu ees täiesti uus ja muutunud Eeva: vaid mõne kuuga oli ta end vabastanud senise sõltuvuse sümbolitest. Meie endine orjatar, nõrgem pool, oli ühtäkki saanud meiega võrdseks, muutunud meie seltsimeheks. Piisas moe muutumisest, vaid mõnest kääriliigutusest, peaasi aga – avastusest, et naine võib väga hästi tegelda äriasjade ja ettevõtlusega, mida oli seni kõigutamatult peetud tema isanda ja käskija pärisosaks – ning puruneski igaveseks see müüt, mille ehitamisel mehed olid tuhande aasta jooksul kannatlikult vaeva näinud“.

Alguses langes „poisipea“ stiil ebasoosingusse, kuid hiljem ei võtnud lühikesi juukseid omaks mitte ainult need, kes töötasid. Seda peeti šikiks ja paljud noored naised näitasid sellega oma moekust ja iseseisvust. Lühiksesi juukseid pooldati, kuna need tundusid ka leinaajal sobivamad. See oli traditsiooniline leina väljendus, ja paistis, nagu oleksid pärast sõda tahtnud kõik väljendada nii kollektiivset leina. Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne.

Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“ , mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks.

Meikimise järkjärguline aktsepteerimine ühiskonna poolt katkes sõja-aastatel. Sõja ajal iseloomustasid tüüpilist kõrgklassi naist paksud kitkumata kulmud, vaseliiniläige ja tavaline kahvatu nahk, kuigi sel ajal hakkas ka päevitus esimest korda moodi tulema. Soosituim huulevärv oli maasikapunane. Uute jumestusvahenditena tulid 1912. aastal müügile põsepunalapid, millest eraldus roosipunast värvi  ja millega hõõruti peale põskede vahetevahel ka huuli.

Koostas Merlin Peettamm

Piltide aadressid: http://www.polyvore.com/american_vintage_blues_history_fashion/thing?id=528736  rogersarkansas.com                                                                                                                                                    www.1920s-fashion-and-music.com/1920s-fashion…   http://www.ukhairdressers.com/history%20of%20hair.asp           www.diamonddame.com/2009/07/1920s-flapper-fas.

Advertisements
Rubriigid: 1910 - 1920 mood ja soengud, Moeajalugu, sildid: , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s