Katlin leokin lõpetas 2009 Eesti Kunstiakadeemia Rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetooli magistriõppe cum laude. Tema magistritöö teemaks oli ” Naiste Frisuur 1930. aastate Eestis Ühiskonna Peeglina”
**************************************************************************************
Sõjaeelse Eesti Vabariigi aastad tõid endaga igal tasandil kaasa ühiskondlikud, moraalsed, materiaalsed muutused. Rääkides muutustest juuksemoe vallas, oli ühelt poolt seninägematu eelpoolmainitud naiste lühijuuste diktatuur ise, kuid teisalt saavutasid 1930. aastate keskpaigaks oma haripunkti veel mitmed ajastule ilme andnud juuksemoodi iseloomustavad tegurid. Loe edasi siit…
1930. aastate moodsad soengud nõudsid ka moodsat tehnoloogiat: Juuste lokkimine on igivanaks vahendiks ilu tõstmiseks. Aja jooksul on aga juukselokkimise tehnika niivõrra edenenud, et ta tänapäeval kujutab enesest tervet teadust. On abiks võetud elekter, aur ja vesi ning aparaadid, mis kiirendavad ja kergendavad seda vanasti nii aegaviitvat toimingut. Asjatu vaevanägemine on praegusel poisipea-ajajärgul vastu rääkida moele – kähardada juukseid tuliste kääridega või tulise auru abil, kuid peab ütlema, et vana papiljottide-aeg oli juustele siiski soodsam. Tõepoolest, nö. papiljottidega kodus ise lokke teha oli mugav, kiire ja tõhus viis, kuid 1930. aastate mood nõudis ja ühtaegu pakkus rohkem: juuksuriärid pakkusid vesilokke, poldilokke, elektrilokke, alektriaurulokke, kestvus-aurulokke jne, juuste värvimisest ning pleegitamisest rääkimata. ***************************************************************************************************
Vesilokid olid 1920.aastate teisest poolest alates väga populaarsed ning oma iseloomuliku väljanägemisega on just see lokitüüp kogu ajastu juuksemoele oma näo andnud. Esmakordselt paar aastat tagasi juuksemoe temaatikaga tgelema hakates põrkusin kokku üsna suure tühimikuga: vesilainetest räägiti moealaselt väga palju, kuid nende tegemise tehnoloogia tundus mulle olevat kadunud ajaloo hämaratesse koridoridesse. Ka Juuksetööstuse käsiraamatus, mida võiks pidada tolle aja amtelikuks juuksuriõpikuks, on vesilainete olemusele pühendatud vaid mõned read.
Vesilaineid tehti kätega, st. lained tuli sõrmedega juustesse vajutada. Lokivedelikku ei tuntud, selle asemel niisutati juukseid isekeedetud linaseemne vedelikuga (kodustes tingimustes on kasutatud ka õlut või suhkruvett, kuigi viimane olevat kärbseid ümber pea tiirutama meelitanud) ning vajutati lained juustesse. Vesilaineid tegi kas juuksur või mõnel neiul osavam sõbranna, ise nende tegemine oli üsna keeruline ettevõtmine või ei olnud hoopis võimalik. Laineid ei tehtud lokitud juustele, kuigi selleks, et neid oleks mõnevõrra lihtsam juustesse vajutada või et nad lokkimata juustesse sisse jääksid, koolutati juukseid peale pesu. *******************************************************************************************************
See, mida me tänapäeval juuksehoolduse all mõistame – pesemine, peanaha eest hoolitsemine, kammimine jne. – oli 1930. aastate kirjandusele tuginedes juukseravi, ametlikult oli käibel ka fraas moodne keharavi, mille alla juukseravigi kuulus. Arvati, et juukse kasv olenes ainevahetusest ja naha verevarustusest ning seetõttu kosmeetilised vahendid üksi ei aita. Loe edasi siit…
********************************************************************************************************
Soenguajalugu 